looduskalender.ee

 

 

 

Puukoristajad on äärmiselt pesapaiga truud linnud, valvates oma territooriumi aasta läbi ehk küllalt sageli näeme toidulaua läheduses tegutsemas paari.

 

Puukoristaja keha on voolujoonelise, saba lühike. Lagipea ja selg sinakashall, alapool valkjas ning küljed ja saba alapoole kattesuled roostepruunid. Nokk pikk ning tugev, silmatriip must. Nii emas- kui isaslind on sarnased. Ainus meie lindudest, kes suudab liikuda puudel pea alaspidi ja seejuures ei kasutata rähni või porri kombel toepinnana saba. Puukoristaja jalad on väga lühikesed ning äärmiselt laia siruulatusega varbad pikkade ja tugevate küünistega, mis ongi „akrobaadil“ liikumise abivahenditeks. Maapinnal liigutakse hüpeldes.

 

Varajane toidumaja külaline, kes korjab nokka mitu seemet, et need peita või kusagil rahulikult süüa. Puukoristaja saabumisel riiukuked taltuvad - „ülemus“ on platsis - see on täitsa hämmastav. Erksa olemisega nagu tihased, kellega seltsis sageli tegutsetakse. Toiduks kõlbavad igasugused seemned, aga ka pekk. Kui teil on kena kaeraviht kusagile riputatud on see tihti puukoristajate eelistus.

 

Puukoristaja on hulljulge lind - ei karda ta ei inimest, ei kassi, ju ta tunneb koduümbrust ning selle asukaid sedavõrd hästi. Kel aega ja tahtmist võib oma aias õpetada puukoristaja peost sööma.

 

Talvist arvukust hinnatakse koos meile põhjapoolt saabunutega, saja kuni paarisaja tuhande linnuni. Meie läänesaartele satuvad puukoristajad harva. Kaalult, meie suurimast, rasvatihastest veidi tugevamad ehk veidi üle paarikümne grammi. Kehapikkust hinnanguliselt alla viieteist sentimeetri.