looduskalender.ee

 

 

Suusajälgi sigib täistalvisesse metsaalustesse juurde päev-päevalt. Kõik ei rahuldu valmis ja valgustatud radadega vaid soovivad metsaveere puutumatule lumele oma suusaraja sisse sõita. Muidu talviselt vaikses metsas saab midagi või kedagi ikka näha ehk vähemasti kuulda-aimata. Rähnide toksimised pole kevadiselt kõlavad vaid summutatud toksimine – väheke vaikust ja sarnased kordused.

Rähn töötleb sepikojas käbi.

 

Suur-kirjurähn on meie tavalisem ning kohatuim liik ja talvine arvukus on suvisest suurem kuni mõnisada tuhat lindu. Seljasulestik kontrastselt must, õlal suur valge laik. Keha alapool valge ning rinnaesine üpris määrdunud välimikuga. Sabaalused suled erkpunased, külgedel valged triibud. Laubal valge laik, pea kiirusuled mustad. Isaslinnu tunneb ära kuklal asuv punane laigu järgi, emaslinnu kukal on must. Noorlindudel kiirusulestik on punane ning sabaalune roosa. Saba teravatipuline ja jäik – hea toetuspind kasvõi käbide töötlemisel.

 

Sepikojaks, leitakse oksa - või tüvepragu, kas leht- või okaspuule, elusale ehk kuivanule ja selliseid võib ühel linnul olla mitmeid. Käbi kinnitatakse tipuga taeva poole. Tugeva nokaga töödeldud kuusekäbi näeb hiljem päris räsitud välja. Talvisel ajal võib põhiliselt seemnetoiduline suur-kirjurähn seemneid hankida kuni sajast käbist päevas, nii kasvab mõne sepikoja alla päris arvestatav „jäätmehunnik“. Kui sepikoja alust uudistada võib seal leida, et mõned käbirootsud on kattesoomustest päris puhtaks näritud – järelikult on koha avastanud metsahiired, nemad muidu ihaldatuid seemneid kätte ei saa, mis rähnist käbisse üle jäänud. Siis peaks hiirejälgi samuti näha olema...