looduskalender.ee

 

Talvine Hinni kanjon

 

Kaks kõrget seina, peaaegu püstloodis liivakaljud Võrumaa metsasügavuses. Nende vahel talvine muinasjutumaa, üle suliseva allikaoja kummarduvad sarapuukaared, kõrge lumekuhil kukil.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Sinikael-part soojendab end vooluvee abil

 

Jah, just selline talvine muinasjutumaa võttis meid laupäeval Võrumaal, Hinni kanjonis vastu. 20 miinuskraadi on parasjagu niipalju, et naljalt ma kodusoojusest nina välja ei pista. Aga miski selles allikaorus kutsus, allikas hõikas. Teed läbi talvise Eestimaa on tegelikult praegu päris hästi lahti aetud ja kanjonini saab autoga sõita. Üleval mäe otsas on parkimisplats ja sealt paarsada meetrit allamäge matkarajani. Tore oli näha, et sellel allikal käiakse! Viimase ööga maha sadanud 15 sentimeetrit lund laudtee peal tekitab omajagu kõhedust ja tegelikult eelistan ma käia maapinna peal. Kanjoni kõrgete seinte vahel voolas hoolimata pakasest rõõmsalt sulisedes ojake. Nii lustakalt ja valjult, et selle laul õnnestus püüda ka salvestusseadmesse. Õige tasa vestab ümbritsev mets ka oma lugu, sinitaevasse tõusvate kuuskede latvadest kostub tihasesidinat, kõrge tüüka taga võtab rähn trummisoolo üles. Ojakaldal on lumel kuuseseemned, seemnepudisemine on alanud. Lumel on ka kuuseokkaid, mis peaks nagu ennustama kolme nädala pärast suurt sula. Praegu on lund aga nii palju, et kui hetkeks allikaoru vastu aupaklikuse kaotan, saan krae vahele sahmaka lund. Lumi on nii külm, et selle karmus tungib hetkega kõige sügavamale ihusoppi. Vabandus ja „hõbedane münt“ panevad mind märkama nugise ja veel vähemate loomade jäljerida, mis lähevad tagasi raja algusesse. Seal paistab lume seest toki otsas sinine kann ja siis märkan ka lumme uppunud allikakaant. Nihutan selle paigast ja ammutan allikast vett. Vesi on soe! Alles nüüd mõistan, mida tähendab rahvatarkus: „Pärtel viskab sooja kivi allikasse.“ Talvepoolaastal ongi allikavesi võrreldes ümbritsevaga soe.

 

Tormid on talves

Kolmapäeval Tartu tormikonverentsil räägiti palju talvistest tormidest ja põnev oli jälgida tormi toonud tsüklonite õhupilte, mõnel neist lehvisid otsekui valged inglitiivad. Padaoru Tunamullusel talvel lumeummistuse toonud tsüklon Monica pilt kumas vastu kui Iirimaalt algav suur maopea, silmgi selle sees. Aga teaduslikuma poole pealt on kindlasti põnev teada, et meie tormid on nihkunud viimaste aastate jooksul rohkem talvele. November, detsember ja jaanuar on kõige tormisemad kuud. Kuid pisikesi tsüklonikesi on meil umbes 120, need kestavad umbes 4 päeva – seepärast valitsebki meil pidevalt „pilves selgimistega“ ehk „kehv suusailm“. Mikk Sarv ütleb, et oleme ikka võimas rahvas, kui oleme  suutnud nii masendava ilmaga koha oma kodumaana aastatuhandeid alles hoida ja siia ka jääda.

 

Järvkaisel

 

Linnulaud on kuhjas

Sünoptik Merike Merilain pidi küll Tallinnasse kiiresti tagasi tõttama, sest „tulemas oli raske tööpäev“. Neljapäeva varahommikul saabuski krõbekülm tuisune kirdetormike. Õnneks on inimesed sellega juba harjunud ja võtavad tuisku kui igapäevast talveaega. Raske oli see aeg aga lindudele, nii hoogsat toidumaja külastust pole ammu olnud. Nädala viimastel päevadel oli lindude toidulaual korraga 30 lindu, rohevindid, rasvatihased, põldvarblased, mõni sinitihane... Neli viis tosinat veel puude otsas oma järge ootamas. Ka nurmkanad tegid taas tiiru aeda.

 

Hundijälg on lumes

Pärnumaa metsade vahel käib hundikarjadel territooriumide vahetus. Vend Enn Vilbaste rääkis, kuidas hundirada, nii viis jälge üksteise sees, läks tema šoti mägiveiste nina eest Ruunasoo poole, sealne hundikari aga ei lase võõraid oma maale. Suurt looma hundid murda ei suuda, hundid ja ilvesed jahivad praegu metskitsesid. Ja need on ka kerge saak, sest 30 sentimeetrises lumekihis on sees terav  -lõikav jääkiht, mis teeb kitsede jalad katki. Metsas on praegu ka palju ajujahimehi, üht hiigelsuurt seltskonda nägin Põlvamaa metsade vahel. Tahaks loota, et nad ikka teavad, kus karud magavad, sest karuemadel on pisikesed pojad juba kaisus. Orvuksjäänud karupoegi, aga Eestis enam üles ei kasvatata. Kes inimestest külma ei karda, need kükitavad juba kalavetel ning püüavad ahvenat ja kiiska. Neil päevil hakkavad lutsud kivisemates paikades kudema.

 

Aastavahetuse sulailmad tõstsid veetaset jõgedes. Emajõgi on tõusnud üle kallaste

 

Tsitaat:

 

 

Maatohter: Tohupigi