looduskalender.ee

 

24. jaanuari hommikul oli Vahe-Eestis lumeväljade kohal udu

Idakaar lööb õhetama, päike pistab oma nina lumeteki alt välja.  Tõuseb, ringutab ja hingab maale sooja hinguse – hingeudu jookseb üle väljade ja kastab kõrred otsekui suhkrusse.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Veel tunnike hiljem on kollane päikeseketas tõusnud õige veidi kõrgemale, enam kõrgemale ta praegu ei tõusegi. Just nii kõrgele, et paistab otse silma sisse hommikusele kõmpijale, poeb sisse maja aknast, äratab gripiviiruse käes vaevlevad lapsed ja kõneleb:  „Pidage vastu, vastlapäevast lihavõteteni on vaid nelikümmend päeva – hiljemalt märtsi lõpuks toon teile lõolaulu ja sinilillesilmad. Kevad ei ole mägede taga. On peagi sulavate hangede taga. Veel üks veebruarikuine krõpskülm ja ongi kõik!“ Sellel päikesekullasse uppuval lumel on jälgi. Põnevaid jälgi. Täna öösel on meie maja ees oma lumepesades maganud 13 nurmkana sulepallikest, tihedalt ümber meie põlvepikkuse Laulutamme, mille ühes sõpradega poolteist aastat tagasi istutasime. Hommikul on üks kanadest lahti siblinud paksu hange maetud lavendli ja küllap on tema aevastus äratanud ülejäänud kanakarja, üheskoos on nad läinud nagu roomiktraktori lint üle lumevälja, 13 sirget peaaegu kõrvuti asetsevat jäljerida, iga jäljelint täis tipitud kaitseruun algiz - märke. Linnud on vudinud kiiremini, aina kiiremini ja äkki keset kõnnumaad on nad lendu tõusnud. Rebane? Siiski, tema jälgi ei ole lumel kusagil näha. On vaid madalas päikeses paistev pikkade varjudega ruunirida.

 

Talvepäevad on lühiksed: leevikesed jätkavad saareseemnete nokkimist kuuvalgel

 

Rööprada lumel

Nurmkana ja rebase jäljereast algab minu selletalvine aialinnuvaatlus, mida Eesti Ornitoloogiaühing inglaste eeskujul  juba mitmendat aastat korraldab. Ühe nurmkana jäljekett tuleb otse mu magamistoa akna alla ja läheb taas ühe ruunikujulise linguga tagasi heki alla. Veidi hiljem on tulnud rebane, hüpanud üle rododendroni rõdule, nuuskinud linnutoidumaja all, uurinud lumme puuritud hiirekäike ja sihvkakesti ja on temagi läinud. Koristan rõdult rebasejäljed ja kuhjan toidulauale mäekõrguse hunniku päevalilleseemneid. Ja jään ootama. Ootan terve päev, vahepeal võtan appi koguni binokli ja näen, et heki otsa tuleb kuus rohevinti. Need ei vaevu isegi uurivalt ülemistel okstel istuma, vaid „vajuvad“ lennates peagi järgmise maja poole. Just nimelt vajuvad, punnis kõhud vajutavad neid otsekui maa poole.

 

Linnutu linnuvaatlus

Ja sisuliselt nulli jääbki mu laupäevane linnuvaatlus, põnevusega jälgin, mis mujal Eestis juhtub. Vend ütleb, et küllap oli lihtsalt niru ilm, maa ja taevas said kokku ja linnud püsisid peidupaikades. Aga vähemalt Tartus paistis kohati päike, vahepeal mahatibanud lumeraasuke ei katnud lindude jäljeridasidki. Pühapäevane öö oli kuurikas, täiskuuöö, nii valge, et isegi pilvise taeva all paistis öö nagu päev. Aga kui pühapäev taas sihvkakuhjale puutumatult algas, siis olin nõutu. Kuhu on kadunud mu harakad, kes siin juba pesapaika hoidsid, kuhu umbes 50 rohevinti ja tosin põldvarblast, kuhu sinitihasepaar ja eriti kollase kõhualusega rasvatihased. Ae!

 

"Jääseelikud" pajul. Raudna jõe luht, Soomaa

 

Tuhanded loendatud linnud

Küllap oli linnutoitu sel nädalavahetusel väljas tõesti nii palju, et linnud ei suutnud valida. Nad lihtsalt hajusid. Nii jäigi minu parimaks saagiks 2 rasvatihast, 1 põldvarblane ja 5 rohevinti (möödalennul). Sel aastal ei ole ma peale sügist näinud enam musträstaid ja ka hallrästaid on harva. Igatahes oli pühapäeva keskhommikuks lisatud juba 293 vaatlust ja nähtud 10611 lindu, nagu kirjas Eesti Ornitoloogiaühingu lehel http://www.eoy.ee/talv/vaatlused/. Head meelt teeb muidugi see, et linnuvaatlused jagunevad kõikjale üle Eesti. Igatahes saab kaardilt igaüks vaadata, milliseid linde tema kodu lähedal nähtud on.

 

Hülged jääl

Linnuilmast veel niipalju, et sel nädalal lasid rasvatihased päikesesoojas juba laia laulu. Kotkakaamerast kostab üha sagedamini rõõmsat rongakronksu ja merikotka kiljumist. Gennadi Skromnov ütleb, et hülgekaamera töötas sel nädalal päikese käes täie võimsusega, reede õhtul tulid kolm hüljest kaamera ette külitama, poegade jaoks on veidi vara, aga peatselt see juhtub, tuleks vaid päikest, et kaameraakud töötaks. Üllatas aga taas põdranooruki minek Vilsandi õhukesele jääle, kust Jaan Tätte teda päästa üritas. Kolm aastat tagasi juhtus samasugune asi hülgekaamera ees. Küllap siin võib oma osa olla koertega ajujahtidel, põdrad sunnitakse oma varjepaikadest välja ja nad eksivad tundmatule jääle. Kaja Kübar teatab Pärnumaalt, et nende heinapallide alt tuleb üha enam välja karihiiri. Vahel vudib neid palli lahtirullimisel välja koguni kümmekond. Sokkudel on pisikesed sarvenuksid peas, soojaga tulid kährikud välja.

 

Merikotkaste elus on nüüd lustlikku kiljumist: juba paari nädala pärast algab neil pesa kohendamise aeg

 

 

 

Maatohter: Kärjakaane näts