looduskalender.ee

 

Hallõgija

 

 

Hallõgijate arvukus on väike ja suvel pesitsusajal trehvamine neid väga juhuslik, vast kusagil rabamassiivis. Sügisel ning talvel on kohtamine tõenäolisem, värvulisi tullakse sageli toitumiskohtadesse küttima – ega muidu poleks rahvas neid tihasekulliks nimetanud. Jahti peetakse väikelindudele ka roostikes ja näha võime hallõgijat hiirejahil. Osa meil pesitsevatest liiguvad sügisel lõuna suunas ja meile saabub omakorda põhjapoolseid asukaid – milline on see suhe ei tea ka asjatundjad ning talvel võib meil kohata hääl juhul pea tuhat lindu.

 

Pika saba ja kontrastse sulestiku tõttu veidi harakat meenutav, aga poole pisem ning see proportsioon võiks vaatleja tähelepanelikuks muuta. Tihasekull kuulub isa samuti värvuliste hulka. Pikkust koos sabaga veerand meetrit ja kaalu kuue ... seitsmekümne grammi ringis.

 

Püstise kehahoiakuga, selg ja lagipea hallid. Silmatriip, tiivad ning saba mustad, valge triip eraldab selja halli ja tiibade musta värvi, mida omakorda ilmesta valge vööt. Valged on ka musta saba servmised suled. Väikese linnu tugev nokk on nagu kullil, otsast konksus. Aasta läbi on hallõgijatel sama värviga sulestik. Isaslinnu kõhualune on valge, emaslinnul kergelt triibuline, aga see võib kaugelt vaadates märkamata jääda.

 

Tihasekulli jahiharjumus käib passimise läbi, selleks sobib mõni üksik puu, põõsas või aiapost, mille tipus õgija saagi ilmumist ootavad. Kogenud vaatlejale hakkavad nad nõnda kergesti silma. Hallõgijad koguvad eduka jahi korral tagavarasid – vahel võid avastada mõne põõsa okste vahelt või suisa oksale aetud pooleldi söödud hiire, see on nende „käekiri“.

 

Hallõgija