looduskalender.ee

 

Kasari jõgi

 

Aken valla! Just veebruari alguse päikesevilgutused pilvede vahelt on need hetked, kui kevadetunne südames tärkab. Isegi, kui õues on parajad külmakraadid, lööme akna hommikul lahti. Õueõhk on täis lumesulamislõhna ja päikesetilkasid.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Nurmkanasalk. Ees sammub tumeda kõhulaiguga isaslind

 

See on tõesti imelik, aga just veebruari alguses ei ole lumelükkamine ja kuurist puude toomine enam kohustus. Rõõmuga haarad hommikul ukse tagant labida, et kraapida teeradadelt pisimgi lumekirme, lihtsalt, et oleks põhjust õue minna. Laupäeva hommikul sain aga suure ehmatuse osaliseks. Nagu ikka, läksin puhkepäeva hommikukohvi ajaks ahjusuusse sooja tule tegemiseks puid tooma. Sortisin natuke järelejäänud puid, tõstsin kasehalud külmemaks ajaks ja leparoikad sulaajaks. Ja järsku kostis seina tagant kolin ja madistamine. Ehmunult ajasin selja sirgeks ja jõudsin mõelda isegi, et – karu, noh! Asja siiski uurima minnes jäin sambana seisma, samasugusteks kivikujudeks tardusid 13 hallikirjut pisikest nurmkana. Ehmatus oli mõlemapoolne! Igatahes sain mina enne jalga lasta ja seetõttu jäid linnud ka paika. Veel tükk aega sain nende sulekerade tegemisi aknastki jälgida. Igatahes ehmatus läks neil kiiremini üle kui mul ja terve parv nokkis rahumeeli päikesesoojuses väljasulanud murunurmikaliblekesi – ilusaid rohelisi ja mahlaseid, binokliga neid nähes ajas endalgi suu vett jooksma! Aga põnevad on need kanakesed ja nende oskus end talvel tõeliste sulepallidena hoida  – kirjud seljasuled tõstetaks kõrgele üles ja tiivad on samuti pallikujuliselt külgedele asetatud, oma kümmekond sentimeetrit oskab see linnuke end paksemaks teha, õhuvahe sulgede vahel on parajalt suur, et ka hanges magada. Paraku hanges magada praegu ei saa, niivõrd kõva koorik on sulajärgselt lumel ja küllap seepärast nad mu kuuri taga lauahunniku all magasidki. Toredad on ka valvekuked, alati on parves ühel pea püsti just sealpool, kust viimane ohuheli tuli.

 

Urvalindude tulek

Ohuks ei arva nurmkanad sugugi pisemaid linde, igatahes käis nurmkanade peakohal parasjagu suur varblasekoosolek, tegelikult tundus, et lahendati mingit armukolmnurka. Silpsumist ja seletamist oli kuhjaga. Vahel lõid ka tihased eemalt oma sitsikleiditamisega sekka. Selline kevadkontsert oli veel laupäeval õhus. Kuid juba siis olid hekis talve saadikud, leevikesepaar, ilmselt põhja poolt tulnud, varem pole neid siia sel talvel jagunud. Ja Pärnumaale tulid sel nädalal lisaks hangelindudele ka urvalindude parved. Põhjala külm hingus jõuab tasapisi meile ja kuigi polaarjoone taga kerkib päike juba taas taevavõlvile, siis jagub külma seal veel kuhjaga, nii palju, et sellest saame ka meie terve veebruarikuu osa.

 

Valge-toonekurg - lumekuju kuusejuurtel

 

Kitsed kärneriks

Igatahes on jänesed veel täiseti valged, kuid õunaaiad on neil juba sihikul, kergesti kättesaadav metsatoit hakkab otsa saama. Kitsedki trügivad inimesele aina lähemale ja pole mingi ime, kui näete neid kuuvalgel ööl oma õunapuuoksi kärpimas või maasikapealseid pügamas. Hundid liiguvad nüüd laiemalt ringi, hundiuurijad räägivad, et hunt liigub praegu nädalaga 100 km kaugusele, karjadesse tuleb uusi liikmeid. Ka rebased hoiavad rohkem kokku. Jõeääred on täis kobraste askeldamisjälgi, sulaga käidi oma peidetud talvevarusid vaatamas. Karudel on pojad umbes kuu aja vanused, arvatakse, et karupoegi on Eestis umbes 60 karuemal. Ja kas teile ei tundu imelik, et hüljatud karupoegi meil enam ei leita, kuigi metsatööd on läinud hoogsamaks ja koertega jaht laiaulatuslikumaks?

 

Põlevkivist fosforiidini on vaid samm

Sel nädala lõi paljudel inimestel ohulambike põlema. Teate peale, et president avas Viru Keemia Grupi Ojamaa kaevanduse. See on seesama ettevõte, kes otsib võimalus fosforiidimaardlate kasutuselevõtuks, uuringud juba käivad. Vanarahvas teadis sõrme andmisest nii mõndagi. Ja ka Ojamaa pärast sõdisid 10 aastat tagasi Mäetaguse valla elanikud ja kohtuhirmus see asi seisma jäigi. Kohalikud võitlesid oma kodude kaevude eest, 1 tonni põlevkivi kaevandamiseks pumbatakse välja ju 13 tonni põhjavett. Viiendik valla territooriumist plaaniti alt tühjaks õõnestada. Ometi ütleb paevana Rein Einasto: „Kaevandada maa all on ökoloogiline ainult tagasitäitmise meetodil – põlevkivituhk + 10% tsementi vedelseguna  ja ca 5 päeva pärast on segu veetõke ja kuu aja pärast kandevõimeline, et vahelt võib 100 % välja kaevandada mingit vajumist kartmata, pikaks ajaks põhjavett välja pumpamata. Seni pole seda rakendatud, sest läheb pisut kallimaks – keegi ei raatsi ju rublagi kaotada, aga riikliku kaevandamise korral oleks see kohe tehtav ning kogu maailmale eeskujuks!!“

 

Metskitsed raiesmikul - sügava lumega süüakse meeleldi puude ning põõsaste pungi ja võrseid

 

 

 

Maatohter: Soolanartsud