Foto: Vikipeedia
Eesti hundipaarist Hallist ja Habemest kaugel eemal on paljugi toimumas:
Põhjas on jääkarud järjest enam hädas nappivate elupaikadega. Kliimasoojenemise mõju Arktikas on suurem, kui seda on ennustatud ka kõige drastilisemad stsenaariumid. Seetõttu kutsuvad tunnustatud jääkaru eksperdid asjakohaseid valitsusi juba praegu astuma samme, et õigeaegselt oleks valmis plaanid ning vahendid kiireks reageerimiseks (DOI: 10.1111/conl.12009).
Muutused võivad ekspertide teadmisel olla väga kiired. Nii näiteks võivad halvad jääolud Hudsoni lahe piirkonnas aastaga kaasa tuua sealse jääkaru populatsiooni kahanemise kuni poole võrra ühe aastaga. Sellest siis ka asjatundjate ülekutse juba praegu hakata plaani pidama. Muidu peab ehk tulevikus parafraseerima tuntud Vene poliitiku sõnu parlamendis: „Tahtsime kõige paremat, aga läks nii nagu ikka...
„ Et halvasti võib minna, selgub tagantjärgi tarkusena maakera kuklapoolelt (DOI: 10.1111/1365-2656.12029). Kukkurhunt (Thylacinys cynocephalus) oli pinnuks silmas farmeritele ning lambakasvatajatele Tasmaanias. Veel 1803 oli teda sellel saarel kõikjal. 1886 – 1909 püüti valitsuse toetuste najal enam kui kaks tuhat kukkurhunti ning juba 1933. aastast on teada viimane kukkurhundi leid loodusest. Muutus oli niivõrd kiire ja paljudele jäi tunne, et vaevalt vaid inimese vaenamine võis viia selle eripärase kiskja kadumisele. Visalt püsis arvamus, et oluline roll võis olla mingil haigusel. Hiljutine arvuti modelleerimisel põhineva uurimuse tulemus on veenev - euroopa kolonisaatorite otsene tegevus ning kaudne mõju elupaikade ja toidubaasi hävitamisega olid enam kui küllaldased selle kiskja kaduvikku saatmisel. Ei aita midagi, tuleb ikka peeglisse vaadata...
Toredaid uudised tuleb Aafrikast. Kongo Demokraatlik Vabariik kehtestas uue kaitseala, mis peaks pakkuma varjupaika enam kui 125 000 madaliku - gorillast koosnevale ning 2008. aastal avastatud populatsioon:
Suur asi ja loodetavasti ei jää see kaitseala ainult paberil toimima.