looduskalender.ee

 

Laeva jõe lamm: lumine, vesine ja udune

Harakas, kes talv läbi ikka heki alumistel astmetel askeldanud, võtab julguse kokku ja tõuseb kõrgustesse, kohe mirabelli latva oma pesasasipusa juurde, poeb pika saba lehvides pessa ja on seal kohe kolm minutit – mine sa võta kinni, mida ta seal mõtles, aga see on esimene pesaskäik sel aastal.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Päev hiljem tiirutab maja kohal rongaisand, vares teda sabast sikutamas. Ja haraka pesa juureski käib askeldamine – harakaid on nüüd kolm. Aga sellega asi jääbki. Pesa kukil lösutab veel lumekoorem. Aga küllap tilgub seegi peagi olematuks. Hoopis isevärki on nurmkanade sellenädalane külaskäik. Õues on taas koormajagu lund ja ei ükski rohulible paista hange alt. Aga päikesesoe on pannud seinaääred sulama, vesi tilgub katuseräästast juba sirinal ja ei võta enamasti enam jääpurikakuju. Nii on aastalinnuks tituleeritud kanakeste uueks elustrateegiaks mööda seinaääri hiilimine ja küllap siit - sealt saadakse mõni roheline heinalible noka vahele. Reede hommikul vudivad nad alguses mööda lindude toidumajast ja päris rõdule veel tulla ei julgeta. Kuid nurmkanade välimuses on nädalaga toimunud muudatus, kenadest sulekeradest on saanud saledad “pärlkanad”. Enam ei ole nad nii puhevil, soe ilm on teinud saledaks. Ja kaks kanakest hoiavad veidi omaette. Korra tulevad nad ringiga mu ukse ette, aga igatahes keegi uksele ei koputa ja süüa ei küsi. Siis näen neid korrusmaja rõdu mööda kondamas ja sellelt poolemeetriseid hüppeid sooritamas. Kui mu lapsed koolist tulevad, siis on nurmkanade selts pugenud parajasti meie õue sitka kuuse alla ja kui plikadele neid näitan, siis tuleb üks kukeke otse rõduukse juurde ja meelitab teisedki rõdule tantsima. Inimese äkiline nägemine siiski üllatab neid ja tuhatnelja kihutatakse üle puitpõranda maja taha. Igatahes on prügikasti kõrval nüüd nende jaoks peotäis teri.

 

Lepaurvad punavad. Sanglepp

 

Hunt karjas

Teisest aasta loomast – hundist, kuulen venna juures Pärnumaal. Seda, kuidas Kaja Kübar Manijal Looduseomnibussi 300 inimest juhtimas käis ja kuidas õhtuhakul pimeduse saabudes lapsed kodus äkki märkasid, et tublil saksa lambakoeral saba jalge vahel on. “Hundid!” taipasid 11- ja 13-aastased Maret ja Kadri, kes olid jäetud koju karja valvama. Telefoni teel pakkusid nutikad tüdrukud muidugi kohe välja, et võivad õuepimedas uusaasta rakette lasta, mida vahel koos isaga tehtud. Küllap see ka talledega lambad päästis, koju jõudnud vanemad leidsid hommikul jälgede järgi mitu paika, kus hundid juba vahti pidasid.

 

Kakud huikavad

Käin vend Ennuga laupäeva öösel ka kakku kuulamas, sest händkakk juba huikavat. Aga õues on nii vaikne, et võib ära lugeda kõik veetilgad, mis puudelt pudenevad. Vend saadab raba poole ka paar pikka hundiulgu, aga need kajavad laante sügavusest vastu ja täna ei tule ainsatki piuksu vastu, vahel vastavat mõlema raba hundipered. Linnumehed räägivad, et juba trummeldavat ka rähnid, aga nädalavahetuse sombushommikutel ei ole ilmselt trummisoolode aeg. Looduskalender.ee-s on aga tore video sellest, kuidas kaameramerikotkas Sulev oma pesale esimese rohelise kuuseoksa toob. Igatahes on kevadrituaalid käimas.

 

Talvesoojas algas tuvide mäng. Vasakul tuviemand, paremal isaslind

 

Kevadekuulutajad ootel

Kevad on tõesti tulemas, Lätis olla juba kohatud esimesi suuri kuldnokaparvesid. Sõrve linnujaama ilmusid kajakad. Pärnumaal olid ka tee peal autojäljes kaks esimest lõokest, aga küllap said nad aru, et on veel üsna vara ja pöördusid tagasi. Rohevindid lasevad juba kevadist krüiti, puukoristaja vilistab pargipuudel, rasvatihased ei jää vähemalt Tartus enam hetkekski vait. Põldvarblased kaklevad jälle pesakasti juures. Kusagilt on aga ilmunud rohkelt sinitihaseid, urvalinde ja leevikesi. Neid märgatakse aina sagedamini linnusöögilaual.

 

Pajutibud ja lepanupsud

Aga alanud on ka taimekevad. Kased punavad õhkõrnalt, sarapuud on tõmbunud kollaseks. Küllap tunnevad, kuidas lumesulamisvesi neid varvastest kõdistab. Lepaurvad on punased ja venivad aina pikemaks, pajutibud on aga eelkõige kollasema koorega liikidel. Aga on ka põhjust, sest iga viimane kui metsakraav ja oja on mõne koha pealt lahti ja suliseb rõõmsalt. Käisin vaatamas ka Allikukivi koopaid ja allikaid, neis keeb rõõmsalt sulisev elu. Nahkhiiri aga esimestes saalides ilmselt sagedaste külastamiste tõttu näha ei olnud. Kel metsa aega minna ei ole, märkab kevade tulemist oma sibulakorvis ja kartulikastis. Kõik idaneb ja haljendab, nägin isegi üht köögis kasvama hakanud viie sentimeetri pikkust ingveritaime.

 

Urvalind

 

 

 

Maatohter: Liigese tagasitõmbamine