looduskalender.ee

 

 

Lund sajab, kuid kõrvad ei tee kindlaks, kust lumi tuleb. Sest Õueonu kuulmine on tasapinnaline, ta suudab eristada vaid seda, kus langetatakse puid või kus rähn toksib varsti langetatavat puud. Lumekakk kuuleb kolmemõõtmeliselt, tema kõrvad ei ole pea küljes sümmeetriliselt nagu inimesel, vaid üks kõrv on teisest madalamal. Nõnda kuuleb kakk, kas heli tuleb õhust või maapinnalt.

 

Õueonu aju teeb vahet, kui helilained saabuvad kahte kõrva 0,6 millisekundilise nihkega. Tore, et pea on nõnda suur. Kui inimese pea oleks kümme korda pisem, siis ei näeks ega kuuleks me ruumiliselt nõnda teravalt. Kuid siiski – Mehhikos elav parasiitkärbes Ormia ochracea suudab helide saabumise suunda määrata vähemalt sama hästi kui inimene. Ehkki tema kõrvad on teineteisest mitte 15 sentimeetri, vaid poole millimeetri kaugusel. Selleks tuleb putukal eristada heli jõudmist kummasegi kõrva 50 miljardiku sekundilise viivise pealt.

 

Ruumilise haistmisega on lugu aga hoopis hull. Imetajatest suudab ruumiliselt haista vaid peaaegu pime ja Õueonule tüütavalt tüütuks muutunud mutt. Vaid tänu oma ruumilisele ninale suudab mutt leida üles vihmaussi kiirelt ja täpselt.

 

Kui mutil poleks stereonina, kas oleks siis õuel vähem mutimullahunnikuid? Või oleks neid hoopis enam? Ah, talvel ei ole neid niikuinii. Mida silm ei näe ja kõrv ei kuule ja nina ei haista, seda pole õuel olemas. Sellegi poolest on õu üks tore asi.