looduskalender.ee

 

Väike „vigri“

 

Hüljes rind- ehk hingamisaugul

 

 

 

Merejää on kena, suhteliselt puhas keskkond, kus „viigrimammad“ pojad praegusel ajal ilmale toovad, kus nakkushaiguste leviku risk pea olematu.

 

Viigerhülged on meil ikka äärmiselt ohustatud liik ja nende arvukus kõigub tuhatkonna isendi ümber. Ega nende loendaminegi uurijatel hõlpus pole. Täiskasvanuks ehk suguküpseks sirgutakse peale kuuendat mereelu aastat, osad veel mõni aasta hiljemgi.

 

Täiskasvanud vanaloomal võib kaalu olla kuni sada kilo ning isasloomad on veits suuremad. Viigrite kasukat  ehivad nähtavad rõngaslaigud ja hallhüljestega võrreldes on nad hulga maad pisemad. Kui viigri ümar „näolapp“ meenutab kassi, siis suuremal hallhülgel koera.

 

Poegimine sai alguse veebruaris ja sünnikaalu on ema ainsal valges titekarvas viigripojal viie kilo ringis. Nn sünnipesa on merel, jäämurdude vahel lumekoobastes. Kohev valge kasukas maskeerib hästi jääl ukerdavat kogenematut ilmakodanikku. Poegi imetatakse kuu jagu ja hülgepiima rammususest oleme me juba kirjutanud.

 

Kuidas viigerhülged püsijäält vette saavad? Pesa läheduses hoiavad emasloomad hingamis- ehk rindaugud jäävabadsest sukeldumise aeg võib küündida paarikümne minutini, et uuesti hingama tulla. Küünistega varustatud esiloibadega pole see neile keeruliseks toiminguks ka päris paksu jääkaane puhul. Oskuslikult kasutatakse jäässe tekkinud pragusid, hülged tunnevad oma elupaika hästi.

 

Viigerhülgeid ja nende tegevusjälgi läheb reisiseltskond, Kesselaiu kanti uudistama juba sel laupäeval toimuval suusamatkal.

 

Vaata EMHI jääkaarti:

http://www.emhi.ee/index.php?ide=21,798

 

Hallhüljeste seirekaamerast niipalju, et tormijärgsel, pühapäeval pilti edastanud toitesüsteemi päikesepaneelid tuiskas kleepuv sulalumi sama päeva õhtul lõunakaarde pööranud tuulega hange.

Ootame kannatlikult, millal päike kõik uuesti lahti suudab sulatada.