looduskalender.ee

 

 

 

 

 

 

Imetillikesi karihiiri elutseb nii metsades kui parkides, põõsastikes, jõeluhtadel... Eluasemena kasutatakse teiste näriliste urge või käike, ise kaevutakse meelsasti kändude alla.

 

Aktiivset tegevust kestab ööpäeva ringselt, sest karihiirte tegevus kestab väga lühikest aega (näiteks veerand tundi) ja sellele järgneb umbes sama kestvusega uneaeg.

 

Karihiirlasi on üksteisest raske eristada isegi asjatundjal ja nende vaatleminegi on keeruline – tegu ju pelglike ning varjulise eluviisiga hiirtega. Isegi, kui me nende tegutsemist kuuleme pole enamal juhul tegelast ennast näha ja kui näemegi silmapilguks, siis pole ilmaski kindlad, kellega ikka tegu oli.

 

Mets- ja laane-karihiired on suuremad kehapiikust keskmiselt üle viie sentimeetri, pluss sabapikkust sama võrra ja kaalu üle viie grammi, vaid veidi väiksem on väike-karihiir.

 

Kääbus-karihiired on päris „mikroskoopilised“ ja nad on vähearvukad kogu levialal: kehapikkus algab kolmest sentimeetrist, lisandub paari sentimeetrine saba ning kaalu on väiksematel isenditel vaid pooleteisest grammi.

 

Toitutakse nii puude, kui põõsaste seemnetest, putukatest, suuremad karihiired ka vihmaussidest ja putukatest - kellest jõud üle käib. Nende ainevahetus on kiire ja et kehatemperatuuri talvisel ajal oleks võimalik säilitada tuleb süüa ööpäevas üle oma kehakaalu jagu. Vaenlaseid on neil palju ja kogu elu veedetakse vaid mõnesajal ruutmeetril.