looduskalender.ee

 

Talvel, kui toitu on kesiselt, peab iga liik keskenduma sellele, mida ta kõige paremini oskab. Talvises metsas moodustavad mitut liiki tihased ja kuldpea-pöialpoisid ühiseid toitumissalku, mida ökoloogid nimetavad selles levinud tööjaotuse järgi tihaste gildiks. Vahel ühinevad tihaste gildiga ka porr, puukoristaja ja kuldpea-pöialpoiss. Mõnikord seltsib tihastega väike-kirjurähn, gild ise aga koguneb teinekord suur-kirjurähni ümber, kes käbisid lüdides osa seemneid maha pudistab. Linnud hoiavad kokku eelkõige turvalisuse nimel – mida rohkem on parves silmapaare, seda kergem on märgata värbkakku, raudkulli, nugist või teisi võimalikke vaenlasi. Erinevate tihaseliikide kutse- ja hoiatushüüud on küllaltki sarnased ning tunduvad olevat kõigile mõistetavad.

 

Tutt-tihane

 

Okasmetsade tihasegildides kohtab harva rasvatihaseid - nemad hoiduvad talvel enam talude ja külade ligi. Tüüpilised okasmetsade tihaseliigid on kõik rasvatihastest veidi väiksemad ning saavad peenematel okstel turnimisega paremini hakkama. Musta mütsi ja kurgualusega põhjatihased, kes on äravahetamiseni sarnased teise tavalise tihaseliigi, sootihasega, hoiduvad okste keskosade poole; tutt-tihased askeldavad okste tüvelähedastel osadel ja ka maapinnal, valge kuklalaiguga musttihased inspekteerivad koos kuldpea-pöialpoistega läbi puude ladvad ning oksatipud, puukoristaja töötab läbi puukoore praod ja porr käib oma kõvera nokaga üle koore peenimadki pilud.

 

Porr saab koorepragudest kätte pisimadki massakad

 

Mõnikord seltsib gildiga ka väike-kirjurähn