Pildistas Arne Ader
Jää sulab Pedja jõel. Alam-Pedja
Nädala neli ilmamärki:
Karu jäljed lumel,
Kiivitaja suletutt,
lumikellukesetilin
ja poolemeetrine hang.
Kevad on nüüd täie hooga tulnud, kui silmarõõmu on veel valgete lumehangede vahel vähe, siis just hääled on need, mis teevad õhu kevadiseks. Sirtsusid ja silpsusid on päevasoojaga kõik õu täis ja just see sunnibki talve lõplikult lahkuma. Põnev on see, et kõige rõkkavam on linnulaul veidi enne päiksetõusu ja kui soe kera end tasapisi üle silmapiiri veeretab, siis saabub väike vaikusehetk. Ma pole enne tähele pannudki, et ka linnalinnud sedaviisi „rebasetundi“ peavad, nagu tedremängus tedrekuked. Aga rabas käib nüüd igal hommikul rõõmus tedremulin, juba on kuulda ka sulelistelt tantsijatelt pikka sisistamist. Nurmkanade parved on laiali hajunud ja üha enam on neid näha kahekesi paaris. Me kolmeteistpäise talvise nurmkanaparve kõige võimsam kukk, kes vahepeal kassilt rappida sai ja ühel jalal ringi hüppas, on nüüd paranenud, aga ta jäi õnnetult üksi. Nii ta kopsibki hommikuti üksipäini mu rõdul kaerahelbeid.
Hallhanepaar
Madu - ussid ärganud
Metsas on lumi veel nii paks, et raske on vaatama minna, mis seal toimub. Aga paar karu on ärganud ja müttavad uniselt lumel. Metssead sätivad kusagil kuusenoorendikus „pesa“ kokku, et sinna oma pisikesi triibulisi poetada. Ka kährikute tegemised muutuvad aina laiahaardelisemaks, tasapisi hakkab neile ka toitu tekkima. Sel nädalal kirjutas taimetark Renate Sõukand, et tema majja on alanud igakevadine rästikute ränne. Ja pildid paksust „mustast ussist“ tekitavad omajagu kõhedust, aga pere on osanud oma sisisevate naabritega juba mitu aastat koos elada. Rästikute ärkamine näitab, et päevasooja on juba nii palju, et kõigusoojaste elu käima kütta.
Kirju suvi
Eelmisel nädalal nähti mitmel pool ka esimest väike - koerliblikat, sel aastal näib paljudel tulevat kirju suvi. Tere kevade lapsed on kõikjal kohanud lumel kevadkaruslasi. Ja ilmamees Gennadi Skromnov räägib esimesest kuklasepesast, kus sipelgad päikese käes tasakesi loivavad. Minu akna taga rippus juba üks täiesti siputav ämblik ja rõdul päikese käes peesitades hiilis mulle ligi sääsk! Esialgu saab ilmselt putukate lendamist veel lumehelvestega vaheldumisi näha, aga kevad on ärkamas.
Rähn on koorinud kuuse juurest ladvani: põhjuseks talvituvate kooresiku vastsete massiline esinemine koore all
Külm linnukevad
Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatud iga-aastane lihavõttepühade linnuloendus jäi sel aastal kesiseks. Nähti vaid 76 külmetavat linnuliiki. Kuid Tartus nähti juba valge - toonekurge ja siinkandis ka hallhaigruid. Saabunud on sookurg. Lõokesed, kuldnokad, kiivitajad, õõnetuvid, musträstad on küll kohal, aga häält sellise külmaga tegema ei tiku. Mere ääres on kohal kormoranid ja hallhaned. Luiged on taas lennutuhinas. Vahepeal käimaläinud kodukakukaamera näitab, et kakuema on tänavu eriti viljakas, pesas on juba 5 muna! Rähnid trummeldavad seal, kus metsa alles.
Kalmistu on hiis
Taimeilmas on ärkamist veel vähe, ainult lumikellukesed on oma ninad hangedest välja pistnud. Maja seina juures päikese käes välja sulanud võilill on aga külmast punane. Vahtramahl vuliseb ikka ja nüüd oleks aeg lõpetada suuremad oksasaagimised, muidu tilguvad me sõbrakesed elumahladest kuivaks. Minu jaoks oli arusaamatu sel nädalal teade Järva - Madise surnuaial ja ümbruses algatatud raiest viitega, et puud on tuleohtlikud. Imelik on see just seetõttu, et lehtpuid istutatakse enamasti just tuletõkkeks. Aga igasugune raie meie kalmistutel on rahva jaoks ikka keelatud olnud, ei murta ju surnuaialt lilligi! Ammugi siis inimeste mälestuspuid. Aga küllap vajaks uurimist, miks üks valla keskkonnaspetsialist, kes ühtaegu on ka haljastusfirma juht, on kümne aasta jooksul ajakirjanduses silma paistnud vaid haudade kopaga tasandamise ja kalmistupuude mahavõtmisega.
Lume alt sulab välja igihaljas raudosi
Lõngade taimedega värvimiseks ei kõlvanud iga nädalapäev, igasugune kuufaas, igasugune tuul, igasugune temperatuur, isegi mitte igasugune inimene! Ainult rõõmsad ja lahked inimesed tohtinud värvimist toimetada, siis pidi värv hästi hakkama ja isegi tulema hästi rõõmus ja särav.
Kõige vanemad Eesti seelikud on olnud ühevärvilised, suuremalt jaolt valged. Tuntud olid ka mustad seelikud, mida teada enim Saaremaal. Triibuseelikud levisid üle maa 1830 - 40 aastail Põhja-Eestist. Mulkidel ja hiidlastel said peamisteks just punased toonid – et tüdrukud kevadel kiigel hästi kaugele silma paistaksid. Seelikud tehti ka hästi käharad, kulus 6 - 8 küünart riiet. Isegi suvise leitsakuga kanti vahel kaks kuni kolm paksu villast seelikut ülestikku. Rahvalauludes unistab riideilt rikas Eesti neid rikkast poisist Kuramaalt või Poolamaalta.
Maatohter: Soolakotikesed
Tänavused nohunatukesed tipnevad sageli põsekoopapõletikuga. Ajal, kui veel antibiootikumid leiutamata, kasutati kõige tulutoovamalt soolakotikestega soojendamist. Jäme meresool aetakse ahjus soojaks ja pannakse valgesse puuvillasesse riidetükikesse ning seotakse paelaga kinni. Kuuma soola hoitakse ninajuure peal ja juba nädalaga paraneb „paks pea“. Vanasti oli kombeks see kotike hiljem ka haigust äravõtva allika juurde või ohvrikivile viia. Kindlasti tasub ninasoojendamisega alustada enne, kui suurem häda käes.