looduskalender.ee

 

Ikka kohalikust materjalist

 

Emisel kestab põrsaste kandeaeg  vanarahva järgi – kolm kuud, kolm nädalat ja kolm päeva. Kas just nõndapalju, aga kindlasti alla nelja kuu.

 

Suuri emiseid karjades enam liikumas pole. Kõikjal rajatud sünnipesad on muidugi veidi erinevad ja tingitud materjalist, mida annab lähedusest võtta. Roostikes on pesad pilliroost, samuti väga hää ehitada ja soe materjal. Muidugi pole aastad “vennad” sest tänavu tuleb pesapõhi rajada paksule lumevaibale.

 

Inimeste liikumine emise rajatud sünnipesa juures võib pahatihti lõppeda juba ehitatud pesa hülgamisega. Selle pesa omanik on teadlik, et keskpäeva paiku leiab mõnedsajad meetrid eemalt toitmispaigast midagi söödavat ning kes hiljaks jääb, see ka ilma jääb. Silvi seda aega kiireks pildistamiseks kasutaski.

 

Allapanuks pehme oksavaip, mis “õigeks ajaks” märgatavalt paksem ja soojem. Vanematel emasloomadel on põrsaid rohkem – kuus või enamgi, aga päris noortel emistel vaid paar “kärsnokka”. Põrsa sünnikaal on enam-vähem kolmveerand kilo ning paar esimest nädalat veedetakse pesas. Siis saadakse juba nõnda tragiks, et emisele järgneda. Imetatakse põrsaid kuni neli kuud ja tavaliselt augustis muutub nende triibuline titerüü tumedaks põrsakasukaks.

 

Pesavaiba kiht kasvab paksemaks