looduskalender.ee

 

 

 

Särasilmne rohukonn istub palja tagumikuga külmal jääl ja püüab aru saada, mis maailmas toimub. Kõigusoojase looma peaks olema äratanud vee soojenemine, aga tundub, et pigem on une ära ajanud hapnikupuudus. Kui nii juhtub, hakkab konn oma viimaseid glükogeenivarusid anaeroobselt lagundama. Aga sellisel juhul muudab kudedes tekkiv piimhape konna olemise tõsiselt hapuks ja vaevades loom ronib õhuvanne võtma. Vaatamata sellele, et konnad on põhjamudas talvitudes tuuninud oma muna- ja seemnerakke sellise arvestusega, et kohe kevadel ärgates kudemiseks valmis olla, vajavad nad vägevate pulmade mahapidamiseks siiski veidi rohkem sooja. Kahepaiksete elu olulised sündmused sõltuvad sarnaselt taimede arengule keskkonna aktiivsete temperatuuride summast. Kudeda veel ei saa, süüa pole ka midagi. Mida teha?

 

Aga konn pole oma murega üksi. Justnagu lastelaulus, kõnnib eemal kurg, täpsemalt – valge toonekurg. Kõht on Aafrika-safarilt naasnud ja pikast teekonnast räsitud linnul tõepoolest tühi, süüa pole aga eriti midagi. On ainult hea, kui need kaks näljast kokku juhtuvad – vähemalt üks neist saab siis täna päästetud.

 

 

 

 

Kodumaile jõudnud linavästrikud vibutavad oma händu jõgede jääservadel või maanteede ääres paljaks sulanud aladel. Neil näib veidi rohkem õnne olevat kui toonekurgedel – kevadveed toovad peidikutest välja ka hulgaliselt selgrootuid.