Pildistas Arne Ader
Valge-toonekurg supleb konnatiigis
Nädala neli ilmamärki:
Rukkuräägu rääk,
kikkapüksi pitsiline säär,
tigude paraad
ja suvine soojuskraad.
Mirabellihekk mu akna all on valget õievahtu täis, lummav õitearoom immitseb sisse aknapraost ja ajab pea hulluks. Valgete õite vahel on peidus kaks suurnokka, kes oma sulgi sopsutades paiskavad õhku kroonlehtede valge pilve. Soe äiksevihm kastab maad, eluvesi imbub murujuurtesse ja vastistutatud lodjapuu kõige sügavama juuresombuni. Vesi loob ja kosutab. Iga pärnapuu või vaher lööb mõne päeva jooksul lahti peopesasuuruste lehtedega lehekodariku. On uskumatu, kuidas selline lehekimp veel mõni päev tagasi pisikese punga soomuste vahele ära mahtus. Mikk Sarv ütleb, et see looduse ime läheb päev - päevalt aina imelisemaks, pungast vallalöönud lehtede kimbuke loob sooja päikese käes puule nii palju väge, et mõne nädala pärast on sellest pungast sirgunud käsivarrepikkune võrse. Puud saavad pikemaks ja suuremaks. Nii suureks, et peidavad enda sisse laulu rõkkavad linnud ja nende pesad täis elust pakatavaid värvilisi mune.
Tähnikvesilikud peavad pulmi. Ilus hari kuulub isasloomale
Laul teeb rinna rõõmsaks
Möödunud nädala jooksul said puud täis ööbikuid ja käosulaseid, nende laul ei jäta külmaks ka kõige paadunumat linnainimest. Ja on õnn, et elame maal, kus ööbikulaulu võib kuulda ka otse linnade südameis. Ja mõne kilomeetrise rattasõidu järel jõuame hommikuses päikesetõusus heinamaale, kus juba ragistavad üksteise võidu rääkuda rukkiräägud. Tagasi oma pikalt rännuteelt on ka öösorrid, autotulede valguses on teedel öösiti näha nende oranžilt helendavaid silmi. Veel üks muutus toimus meie taevas eelmisel nädalal. Jah, muidugi võib seal näha Kevadtormis kihutavaid NATO - hävitajaid, aga kindlasti näete seal ka ringi tuhisemas hõikavaid piiritajaid. Ja kudli-kadli-midli-madli-suitsupääsukese paar otsib pesakohta. Ma väga loodan, et sel aastal üks pere ka meie katuse alla kolib, selleks sai neile pesaaluski paigaldatud.
Võilillepärjad
Õitsejaid on nüüd nii palju, et nende nimetamine võtaks lehekülgi ajaleheruumi. Aga katsu sa kedagi nimetamata jätta, niivõrd edevad on need õiekesed – pitspükstega kikkapüksid ehk nurmenukud on paesed heinamaad kollaseks muutnud. Sinilillede vägi hakkab lõpetama, ülaste valevus ei kustu veel. Varsakabjad naudivad veerikast aastat, tuhandeid kuldseid õisi on keset konnakontserdipaiku. Metsa all on püsik - seljarohu õrnad õiekimbud, kevadine seahernes kikitab õisi. Kullerkupp on veel rohenupp, aga kevadine kullakoorem on kohe - kohe valmis puhkema. Ja muidugi on laste käed nüüd püsivalt pruunid võilillepärgade punumisest. Mina sain Aotähelt mitme meetri pikkuse päikesepärja, mis meie emadepäeva pidulauda ehtis.
Esimesed ööbikud lõid seekord laulu lahti raagus metsas
Liblikatants
Tõsi, seda lopsakust ja õierikkust himustavad matsuvad suud, putukate ja tigude vägi on juba tegutsemas. Hetkega kaob aiamaal salatileht tigude hõõrlate vahele, kiritigusid on sel aastal jälle palju, küllap meeldis neile paksu lume all olnud sula maa. Aga ka kõiksugu kärsakad ja mardikad nahistavad lehti süüa. Ütlemata kena on jälgida kollaste lapsuliblikate pulmatantse, kuidas üheskoos keereldes justkui haldjarahvas kõrgustesse tantsitakse. Väljas on juba ka sinitiivad. Ja muidugi on kõik loigukesed juba täis sääsevastseid. Eriti ohtralt oli neid Laiuse Siniallika ilmaennustamise pisikeses veesilmas. Puuke on tänavu veel vähe. Rõõmu teevad hästi talvitunud mesilased ja küllap on igaüks pidanud juba toast välja aitama mõne paksukese põriseva maamesilase.
Piiksuv kitselaps
Hoopis agarad on aga praegu karvakandjad. Ikka ja jälle vilksatab rebaseema valge sabatutt, sirgunud kutsikad nõuavad häälekalt aina süüa. Heinamaadel käib jälle jänesetrall, uhked isased panevad põrinal käpad käima. Ja nugisesaks tuleb akna taha maakodusse jõudnuid uudistama, öeldes, et siin on minu pärusmaa. Karuema teeb poegadega aina suuremaid tiire ja eriti mullused pojad jäävad tihti inimeste vaatevälja. Metsapõues sünnivad metskitsetalled ja põdralapsed. Aga kõik looduskaamerate staarloomad rõõmustavad üheskoos, tänavu pärjati Kumari looduskaitsepreemiaga Looduskalender.ee tegija Gennadi Skromnov.
Salumetsades õitseb püsik-seljarohi
Nelipühade ajal toodi nn meiud – noored, vaevalt lehtis olevad kased ja toomingad tuppa, et toast igasugused haigused kaoksid. Muhu.
Nelipühi ehk suvisteid, mis sel aastal algavad pühapäeval, 19. mail, peavad eestlased ainsa rahvana neli päeva. See on väga vana püha. Nelipühal värviti mune, seekord punaseks. Käidi kalmudel.
Sellest päevast hakkab lehmade piimaand suurenema, sest mahlast heina on kõikjalt leida. Sel päeval kahjati esivanematele võid ja kohupiimatoite. Sõira tegemiseks läheb vaja 1 liiter piima, 1 kilo lahjat kohupiima, 3 muna, pakk võid, köömneid ja soola. Lahtihõõrutud kohupiima keedetakse piimas seni, kuni see läheb palliks kokku, seejärel valatakse rohekas vedelik ära. Sulatatakse potis või ja pannakse sisse kohupiimapall ning segatakse hulka munad. Maitsestatakse ning kuumutatakse potis aeglasel tulel, kuni tekib sõirapall. Üks osa pannakse kaussi, mis viiakse esivanemate hingedele.
Maatohter: Päris kummalise maitsega köharohu saab teha nii, et panna sibularõngad mee sisse. Üsna kiiresti tõmbab mesi sibulast kõik kasulikud mahlad välja. Sibulatükid võib juba päeva pärast välja võtta. Parim rahvaarst on seesugune mesi kohe peale valmistamist. Lisaks võib meele lisada kalanhoe tükikesi ja 3 aastat kasvanud aaloe lõike, aga ka saialilleõisi. Omast kogemusest ütlen, et väikeste laste peal ei maksa seda rohtu katsetada. Nad lihtsalt oksendavad selle välja nii nagu veneaegse kalamaksaõli. Küll aga on täiskasvanul võimalik see suutäis alla neelata ja abi on tõesti tõhus.