looduskalender.ee

 

Maikuu on pakkunud hulganisti uduseid varahommikuid. Kaseoksal hüüab kaelustuvi

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Pole mingi ime, kui kell neli uni silmist kaob ja suvisaksad maal üles ajab. Vanasti mindi sel ajal karja ja põllule tööle ning küllap see on meile geenidega sisse antud. Aga ses hommikus on midagi lummavat ja põnevat, sestap tasub enne pooleviiest päikesetõusu linnast välja minna. Heinamaadele, udulinade vahele. Kuulama, nuusutama ja katsuma. Jah, neil päevil, kui sadu pole olnud, on nüüd igal hommikul aovalguses tõusnud muinasjutuline udu. Ma on nii vett täis, et päikese esimesed kiired toovad vee ka õhku. Käisin rattaga seda ilu vaatamas ja uskuge, midagi kaunimat pole olemas. Ses udus on ööbikulaulu ja ritsiklinnusirinat, mullused putkevarred on täis ämblikuvõrke, millel udupiisad sajas erinevas pärlitoonis. Toominga õitseaeg on läbi, kuid ikka toob tuuleiil mõne vana taluaseme juurest sületäie sirelilõhna. Esimene üle taevavõlvi sirutuv päikesekiir lööb tantsima äsjapuhkenud pihlakaõiekobaral. Ja kui alustab rukkirääk... Rukkirääke on tänavu justkui rohkem. Kuid kui püüdsin hommikusel rattasõidul neid kokku lugeda – üks, kaks, kolm, neli, tabas mind ootamatu üllatus! Ma ei ole ainuke hommikune ärkaja, veel enne poolpimedas rattale istumist olin jõudnud mõelda, et mida teised arvavad, kui mind tuhisemas näevad. Aga siis käega löönud, et olen nii vana küll, et võin teha, mida tahan. Inimesed on kell pool viis üleval! Ikka sõidab mööda mõni auto või mootorratas, kõik tõttavad kuhugi. Kuhu? Ja kõige kummalisem on takso, kes lindudekuulamiseks peatunud ratturit märgates käiku aeglustab ja mind vist peale üritab võtta. Aga rääguloendusest automürinas asja ei saa.

 

Hallrästapesas on suured pojad. Peagi sirutatakse tiivad esimeseks lennuks

 

Rästapoeg rohus

Muidugi on põhitegelased looduses praegu linnud. Eriti põnev on avastada, kes on kevadvallutanud teie maakodu sel ajal, kui veel suvepuhkus alanud pole. Meil Kütiorus oli kanepilind teinud pesa lillepeenra kuusetutsu otsa, veel nädal tagasi olid selles säravsinised munad, aga liiga avalikus kohas pesitsemise olid lõpetanud kellegi kihvad. Aga sinikaelpardi mammi haub õuetiigil juba teist nädalat ja läheb pesalt vaid siis, kui unustan end asjatoimetuste käigus liiga lähedale minema. Siis ehmatame mõlemad. Märkamatult oleme endale saanud ka uue maasikasööjate põlvkonna, veel kehvalt lendav hallrästapoeg hüpleb mu ees. Tõstan instinktiivselt käed pea kohale, kus on siis pahandav mamma?

 

Kõred ehk juttselg-kärnkonnad peavad pulmi

 

Piibelehe kellukesed

Sel aastal on Lõuna- ja Põhja-Eesti vahe eriti tuntav. Kui põhjas alustab toomingas, on lõunas sirel juba poole õitsemise peal. Ja lõunas lõhnab juba maikelluke, võilillel on esimesed udupead. Rohi on kohati põlvini. Rapsipõllud on küll ilusad, nii kollast asja kohe jääd vaatama, aga mesilasepidajana ei meeldi mulle see pilt. Tasapisi on puude heleroheline hakanud muutuma vanaroheliseks. Enam ei saa rääkida verinoorest kevadest, õieilu on asendunud pisikeste viljanupsudega. Ja isegi va saar, see kõhkleja, on hakanud lehte minema.

 

Kiritigude kiri teel

Muidugi on praegu põllupidaja rõõmuaeg, kõik sirgub ja tasub vaid pisike seeme mulda visata, kui nädala pärast on tulemus näha. Herned vajavad juba tokitamist ja naerid harvendamist. Rabarber on lapsekõrgune ja sibulatelt ning salatilt saab rohelist. Muidugi on seda rohelust himustamas sajad suud. Kiritigusid on terve Eestimaa koletult täis saanud. Võsa-vööttigu või teetigu enam peaaegu ei kohtagi. Naeriliblikate põlvkond on lennus. Aga sääski siiski nii palju pole kui eelnevatel aastatel. Ja puuke on tavatult vähe. 

 

 

Käes on maikellukeste õitseaeg

 

Soovitus:

 

Maatohter: Saunaravi Põhjarannal