looduskalender.ee

 

Ojamõõl

 

 

Kena kellukat meenutav lilleke – ojamõõl.  Udupehmete karvadega kaetud vars, langetatud peake  ning pisikesed lehed kingivad taimele õrna ilme. Ojamõõla võib pealiskaudsel vaatlusel segi ajada karukellaga, aga tema õitses meil varem ja nende kasvukohad on kuivad ning liivased.

 

Ojamõõla õitel näeme punakaspruunides toonides tupplehtedest tuppe ja üsna veidi pikemat, puna-kollastes toonides kroonlehtedest krooni. Tolmeldajateks mesilased, kimalased, liblikad ja kes kõik veel, kuid vanemad õied saavad ka isetolmlemisega hakkama.

 

Kasvukohtadeks niisked alad: kevadistelt vesistelt niitudelt, jõe-, järve- või kraavikallastelt. Aga kuidas saavad mõõlad meie koduõue kasvama? Kesksuvel, kui ojamõõl õitsemise lõpetab, tõusevad tema varred püsti – on õige aeg seemneid levitada ning tõstetud peaga õnnestub see kindlasti hõlpsamalt. Ojamõõla seemned on terava konksuga, mis haakuvad kergelt riiete külge või lemmiklooma kasukasse heinamaal hulkumisel. Nõnda on kodu- või suvilaaeda sattumine üpris tõenäoline.