looduskalender.ee

 

Seitsetäpp-lepatriinud tulevad kevadel samblikust välja

 

 

Lepatriinut välimikku pole vaja kellelegi tutvustada, nad talvitusid samblas või lehekõdus täiskasvanud mardikatena. Kevadine toidusedel koosnes taimede nektarist ja samal ajal otsiti ka paarilist, et lepatriinude sugu edasi kanda.

Väikesed munakobarad munes „lepatriinu mamma“ lehetäikolooniate lähedusse, et munast koorunutel oleks „toidulaud kaetud“. Aga kus ta seda teab, et nendel puudel või taimedel lehetäisid üldse on? Ju ta on kõik enne põhjalikult läbi uurinud, aga eks võib temagi vahel eksida... Munade arvukust tingib nii ilmastik, kui toidurohkus neid võib olla mõnesajast kuni tuhandeni vahel rohkemgi ja seda kolme kuu jooksul. Munad on umbes millimeeter pikad st pikliku kujuga.

Koorumise järgselt sööb vastne ära oma kesta ja asub siis oma põhitoidust, lehetäisid otsima. Vastseiga veedetaks kuni ühe kuu jagu ( vaata Urmase pilti allpool). Aiapidajate „lemmikud“ hävitavad sel ajal isukalt arvestatava hulga lehetäisid – päevas sada lehetäi valmikut või kolmsada vastset.

Seejärel vastne nukkub ning pea paari nädala möödudes väljub nukust noor seitsetäpp-lepatriinu. Siis on ta veel kahvatult kollast värvi ning meie silmale tuttava välimuse omandab ta mõne päevaga, aga seegi oleneb välisteguritest. Niisiis kestab lepatriinuks saamine üle kuu aja ja soojal suvel näeb ilmavalgust kaks lepatriinude põlvkonda.

 

Lepatriinu vastne

 

Kuna üks lepatriinu mardikas võib oma elu jooksul hävitada oma tuhatkond lehetäid on Kesk-Euroopa riikides neid kasvatatud, et aednikele turustada. Seda „hirmu“, et lepatriinud jalga lasevad, kui lehetäisid jagub vist ei ole. Meilgi on lepatriinusid korjatud, et oma aedadesse asustada - aga vaid siis, kui aias putukamürke ei kasutata!

Lisaks seitsetäpp-lepatriinule on meil ka viis- ja kakstäpp lepatriinud. Erkpunane värvus annab putuktoidulistele teada - „meie pole söödavad“. Kes ründab, saab annuse, vastiku lõhna ning maitsega oranži ja sööbivat hemolümfi - küll siis teatakse rahule jätta.