looduskalender.ee

 

Luitsnokk-pardid

 

 

Sisemaal kohtame luitsnokk-parte suht harva, kui siis Võrtsjärve ääres või Emajõe luhtadel. Pesitsetakse rannikumere ääres rannaniitudel ja haha arvukuse vähenedes nüüd ka väikesaartel. Ega meil neid palju pole tuhat-poolteist pesitsevat paari.

 

Eemalt võib neid segamini ajada tükk maad suuremate ristpartidega, aga neil on mõlemad linnud sarnase sulestikuga. Veidi sarnast rüüd kannab luitsnokk-pardi isaslind, aga kui tema kaaslane on nn „pardipruun“ on tegu luitsnokkadega, neil on kaalu üle poole kilo.

 

Ja muidugi nimest tulenev suur lusikat meenutav nokk, ujumisel on see pea kogu aeg vees ehk toiduhankimiseks tõhus tööriist. Ujupardid toituvad ju madalas, toitaineterikkas vees. Linnud „pumpavad“ noka servades paiknevatest liistakutest vett läbi ning nokka jääb selle tagajärjel kõiksugune toitaine, mis alla neelatakse. Sageli toituvad linnud koos nõnda tõuseb põhjast ülesse rohkem hõljumit ju siis on suutäied tõhusamad.

 

Isaslinnul on mustjasroheline pea, valge rind, roostepruun kõhualune ning  tagakeha must-valge. Tiivaküüdus roheline, laia valge äärisega ning tiivaalused valged. Emaslind nagu juba öeldud pardipruun veidi heledama kõhualusega, tiivaalused valkjad, ja tiivapealsed kattesuled sinakalt hallid.