looduskalender.ee

 

Aquila nimega kotkastel on kainism geenidega kaasa antud, usutavalt seetõttu ei takista toimuvat ka vanalinnud. Pole näinud nende aastate jooksul väike-konnakotkaste pesakaamerast teistsugust pilti – toitmisel saab pala kiirem või tugevam ning poegade omavaheline jõunäitamine on sünnist saati igapäevane, kuni...

 

Looduses on kainism toiminud miljoneid aastaid, osutudes „otstarbekaks“ liigi säilimisele tugevamate isendite kaudu, aga samuti piiratud „toidulaua“ otstarbeka kasutamiseni.

 

Inimesed on sõna kainism mõtestanud tuhandeid aastaid tagasi.

 

Vanas Testamendis olid Kain põlluharija ja Aadam karjakasvataja – Aadama ja Eeva pojad.

 

Lõikuspühal tõid mõlemad Jumalale ohvreid, Kain põllusaadusi ja Aabel oma karja esimese talle. Jumal võttis vastu Aabeli ohvri, Kaini viljaanni lükkas aga tagasi ehk Aabel sai Jumalalt õnnistuse, aga Vana Testament sündmust ei tõlgenda.

 

Legend kõneleb: Kain vihastas ning ta nägu läks pilve.

Jahve küsis temalt: Mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees. Kuid sina pead tema üle valitsema.”  

 

Jahve sõnad annavad märku vanema venna solvumisest ja väärika esmasündinu alandatusest.

 

Kaini nimi (heebrea keeles “saama või omandama”), tähendas, et ta oli harjunud esmasündinu võimu ning tugevusega, ennast maksma panema.

 

Kain ei võtnud Jahve hoiatust ”luuravast patust” kuulda. Kadedusest ja vihast enesevalitsuse kaotanud Kain tappis Aabeli.

 

Kuritööd nähes pöördus Jahve uuesti Kaini poole ning küsis: „Kus sinu vend on?“

Kain vastus oli ülbe: “Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?”

 

Dialoogi sõnum on vahedalt selge: vennaarm oli Kaini hingest jäädavalt kadunud, vendlus oli hävinud...