looduskalender.ee

 

Kümnendiku kogu eluslooduse massist moodustavad sipelgad. Enamik neist elab pesakuhilate sisemuses. Pesa pinnalt leiame vaid murdosa kuhila elanikest.

 

Kõikides õpikutes, käsiraamatutes, entsüklopeediates, internetis, loengutes ja tuhandes teises kohas on kirjas: putukad on tiivulised kuuejalgsed loomad. Mis kasu on meil sellest teadmisest, kui satume mõne sipelgapesa juurde?

 

Maapinnal sibab tuhandeid tillukesi olendeid. Kõigil neil on kuus jalga, aga ühtegi tiiba meil leida ei õnnestu. Kui just pole tegemist mõne kortsus tiibadega saakputukaga, keda usinad töölised pesa poole lohistavad.

 

Sellised tillukesed mutukad, kes meie tarkusruumi ei sobi, võiks ju hoopis rahule jätta. Mida nad ikka segavad meie selget maailmasüsteemi! Paraku ei luba sipelgad ise ennast unustada. Kui keegi jõuaks vaid kokku lugeda kui palju sipelgaid üldse maailmas elab? Hinnatakse, et kui kaaluda ära kõik Amazonase vihmametsades elavad elusorganismid: taimed, loomad, seened, vetikad ja kindlasti nende seas ka sipelgad, moodustaksid sipelgad sellest tervelt kolmandiku. Kui samasugune kaalumine teha ära kogu maakeral, siis hinnatakse, et sipelgate osakaal on tervelt kümnendik.

 

Kui aga püüda kokku lugeda sipelgate isendid, siis jääme päris hätta, sest sipelgad on hästi tillukesed. Keskmine sipelgas kaalub umbes 5 milligrammi ja ühe inimese kohta tuleb maakeral tuhandeid, kui mitte kümneid ja kümneid tuhandeid sipelgaisendeid. Kui selline hulk putukaid ühtlaselt maapinnale asetada, siis ilmselt poleks maakeral kohta, kuhu astuda, ilma mõnda neist põnevatest putukatest lömastamata. Õnneks seda ei juhtu, sest sipelgad üllatavad meid veel kord: kõik sipelgad on ühiselulised putukad, kes elavad koos kenades kuhilakodudes nagu inimesed linnades.

 

Ühiskondlik elu tähendab seda, et sipelgapesas valitseb ühiskondlik tööjaotus. Tööjaotuse alusel on pesa sees tööd tegevaid sipelgaid palju rohkem kui neid, kes teevad tööd pesast väljas. Seetõttu tundubki esmapilgul, et sipelgaid on vähem, kui arvudekeel ütleb. Põhjus on ka lihtne: enamik sipelgatest on kogu aeg meie silmade eest peidus. Ja needki, kes pesast välja tulevad, ronivad meelsasti silma alt ära puude otsa.

 

Kuklane jalutab sildil. Akste

 

Kuigi vahel kirjeldatakse sipelgate tööjaotust kui Indias toimivat kastisüsteemi, pole sipelgapesa elukorraldus nii jäik. Iga töösipelgas teeb alguses tööd pesa sisemuses, kuid elu lõpuaastatel hakkab ta tegema tööd pesast väljas. Tänapäeval vaadeldaksegi sipelgapesa mitte kui inimühiskonna analoogi, vaid pigem kui superorganismi, kus erinevad isendid täidavad erineval eluetapil otsekui kindla elundi rolli.

 

Näiteks on igas pesas sipelgaid, kes koguvad väljast toitu ja töötlevad selle seedesüsteemi analoogina vastuvõetavaks pesa sisemuses elavatele sipelgatele, ja sipelgaid, kes tegelevad jäätmete eemaldamisega pesast nagu erituselundid, ja on valvursipelgad, kes talitlevad kui pesa immuunsüsteem ja loomulikult on suguorgan – sipelgakuningannad.

 

Kuklane

 

Ühe sipelga ajus on vaid 250 000 ajurakku. Võrrelduna inimese aju suurusega on see esmapilgul tühiselt väike «arvutuskeskus». Kui aga edasi mõelda, et ühes pesas elab koos kümneid ja sadu tuhandeid sipelgaid, siis juba keskmise sipelgapesast superorganismi kollektiivse aju maht ületab inimaju mahu. See on nagu Internet, kus iga üksik arvuti ei pruugi olla võimas, kuid kokku võib süsteem muuta kogu maailma.

 

Tiivad sipelgatel siiski on. Selle avastamiseks tuleb sipelgapesa juurde tulla ajal, kui toimub nende põnevate loomakeste pulmalend.