looduskalender.ee

 

Harilik härghein õitseb

 

 

Tänavu alustas härghein õitsemist enne Jaanipäeva isegi Põhja-Eesti rannikul, siin ongi teda jaanililleks kutsutud.

 

Metsateede veeres või puisniitudel märkame täisõies erkkollaste õitega huvitavat taime. Tavaline reaktsioon on: et ikka lillad õied.

 

Lillakad on hariliku härgheinal vaid kõrglehed või kandelehed, mis asetsevad õisiku sees ning taime varre tipul. Erkkollased õied jäävad aga kõrglehtede varju. Kõrglehtedel on olemuselt sarnane ülesanne, kui teiste lilleõite kroonlehtedel – muuta taim kaunimaks ja tolmeldajatele märgatavamaks.

 

Taim ei lõhna, kuid mesilased ja kimalased sealt midagi saavad ning taime tolmeldavad, koduloomad teda söövad, kuid toiteväärtus on härgheinal madal ja lehmapiimale tulevat koguni sinakas värvus koos ebameeldiva maitsega. Seemned peetakse suisa mürgisteks.

 

Üks huvitav tunnus veel – harilik härghein on poolparasiit. Härgheinade juured on väikesed ning viletsalt arenenud, aga nende juurtel on abivahendid (haustorid), millega nad kinnituvad teiste, tugevamate taimede külge, et imeda osa vajalikest toitainetest suurematelt põõsastelt või puudelt. Peremeestaimed on suure ja korraliku juurekavaga ning sellisest „väikesest vargusest“ välja ei tee.