Tirtsud siristavad, pea ritsikadki...
Foto: Arne Ader
Rohutirtsupaar (vasakul siristav isasloom, paremal emasloom)
Harilik rohutirts Chorthippus biguttulus
Lauludest ja luuletustest tuttavaid ja muretult siristavaid tirtse on meil kakskümmend kaks liiki. Väidetakse, et tirtsud talve vastu ei valmistu ja nõnda see ongi sest koos külmadega lõpeb nende eluring. Kevadel areneb munadest uus tirtsupõlvkond, mille tirtsuemand juba tänavu mulda peidab. Areng toimub kevadest vaegmoondega – nad on valmikute sarnased, kuid pisemad, kasvades suuremaks ja kestudes mitmeid kordi. Valmikud kuivadel ja päikeselistel heinamaadel siristavadki.
Tugevate tagajalgadega pruunikatel, kollakatel või hallikasrohelistel sihktiivalistel võib kehapikkust olla kuni toll. Tundlad on tirtsudel lühikesed nii umbes pool kehapikkust. Heli tekitavad isastirtsud, tagajala hambulist serva vastu esitiiva soont nühkides - heli on pooleteise sekundi pikkune tugev, kärisev ning metalne. Sellise „musitseerimisega“ meelitatakse emasloomi „oma“ territooriumile.
Tirtsud on taimtoidulised ja kõrrelised nende söögilaud. Võib ju „muretult käituda“, kui heinamaal kõrrepuudust kusagilt ei paista...