Tekst: Rauno Kalda
Fotod: Malin Tverin ja Rasmus Karlsson
Põhja-nahkhiir
Põhja-nahkhiir on Euroopa kõige põhjapoolsema levikuga nahkhiireliik, teda võib leida isegi polaarjoonest kõrgemal.
Eestis on põhja-nahkhiir kõige levinum nahkhiireliik. Tihti kohtame põhja-nahkhiiri lendamas aedades ja parkides nii maal, kui linnas. Sageli lendavad nad isegi suurte korrusmajade vahel. Võimalusel eelistatakse, nagu enamus nahkhiiri, elualasid, mille lähedal paikneb mõni veekogu.
Põhja-nahkhiirele on iseloomulikud tume nägu ja lennus. Karvkate on seljal mustjas või tumepruun ning karvade otsad on heledad. Värvuse ja näo poolest erineb ta selgelt teistest Eesti nahkhiirtest.
Talvel võib põhja-nahkhiiri kohata talvitumas nii suurtes koobastes kui ka maal, keldrites.
Põhja-nahkhiir
Pruun-suurkõrv
Pruun-suurkõrv on Eesti tavaline liik, keda võib kohata nii metsades kui asulates. Suurkõrva on väga lihtne ära tunda tema suurte kõvade järgi, mis on peaaegu sama pikad, kui tema keha.
Saaki püüab pruun-suurkõrv nii õhust, kui puulehtedelt. Näiteks suudab pruun-suurkõrv leida ja kinni püüda puulehe peal istuva ööliblika. Selleks „hõljub“ ta aeglaselt ümber puuvõrade ja kasutab putukate leidmisel lisaks kajalokatsioonile oma suurepärast kuulmist - (selleks tal nii suured kõrvad ongi) ning nägemismeelt.
Suurkõrva võib leida talvitumas nii suurtes koobastes, kui väikestes keldrites. Talvituvat looma on üsna lihtne ära tunda, kuid mitte tema kõrvade järgi, kuna need pakib ta enamasti tiibade alla nii, et näha jäävad vaid kõrvakaaned ehk traagused. Talvituspaigas rippuv suurkõrv on rombja kuju, pruuni seljaga ja tokerja karvaga.