Foto: Arne Ader
Kiivitajad rändel
Sügisel lahkuvad kiivitajad meie põldudelt ja veekogude randadest hiljemalt novembris, kui hilissügis soe, siis viimased alles detsembris. Rände ajal võime kohata kuni tuhandelinnulisi seltsinguid, nad eelistavad mosaiikseid ja vahelduvaid põllumajanduslikke ning niiskeid maastikke, aga sügisel on ju vihm tavaline.
Rändeparved toituvad küntud põldudel ja sellele kulub umbes kolmandik päevast, teisisõnu umbes neli tundi, otsitakse putukate vastseid, röövikuid, ämlikulaadseid ehk kõigist selgrootutest ning põldureile on see tegevus muidugi meeltmööda. Vähesel määral toitutakse ka taimede seemnetest.
Kiivitajate parv laskub põllule ja hajub laiali. Iga lind kontrollib oma maaala põhjalikult läbi. Astutakse vaid mõni samm, justkui kuulatatakse ning haaratakse saak, joostakse järgmisele kohale ja kõik kordub…
Eemalt vaadates näivad kiivitajad musta-valgekirjud, tegelikkuses on seljasulestik sinakasroheline ja sabaalune roostepruun. Isas- ja emaslinnu sulestikud on sarnased vaid peatutt on emaslinnul lühem.
Kimbutajaid on kiivitajatel palju, aga neile astutakse vapralt vastu. Väga heade lendajatena suudavad nad õhus suisa vaatamisväärseid etendusi korraldada.
Kiivitajate vaatlused e-elurikkuse andmebaasis:
LINK