looduskalender.ee

 

 

 

Sügis ongi selline aeg, kus vesi meres kümme kraadi ja õhk ööpäeva jooksul paar, kolm kraadi jahedam. Paarimeetrises kaldavees käivad paljud kalad sügisel toitumas,  nii sai Tiit nolguse eile akvaariumisse „poseerima“. Kui vähegi tuulevaikust on kalamehi mereäär täis ning selliseid võrkudest raskelt väljaharutatavaid kalu saavad kalamehed nii paremini tundma – muidu on nad ühed „härjad“ kõik…

 

Suhteliselt sarnased, suuresilmalised ja suurepealised kalad on nii meripühvel, merihärg, kui nolgus, viimane on neist vast kõige värvikam. Nolgusel on „ogastatud“ nii ninamik, silmetagune, kui kukal, tavalisemalt kolme paari tömpide ogadega. Lühike keha on kiirelt ahenev ning kala nahk  pole kaetud soomustega vaid ülaltpoolt küljejoont karedate luuplaadikestega. Rinnauimed nagu lehvikud, teised uimed  suured ja kõrged. Isendid on värvuselt väga erinevad. Emaskala kõht on valge, isaskalal roosakas-oranžide laikudega. Kirjutel küljeuimedelt ning sabal märkame nii kollast, oranži kui pruunikaid toone.

 

Elutsevad merepõhjas, arvukamalt Saaremaa-Hiiumaa Läänemere poolsel küljel ning Soome ja Liivi lahe sügavamate vete läheduses, eelistades liivalaikudega kivipõhja. Täiskasvanud isaskalad jäävad emaskaladest väiksemaks ja emaskala võib meie vetes kasvada pea neljakümne sentimeetri pikkuseks.

 

Eelistatumaks saagiks on merikilk, toitutakse kirpvähkidest, balti lamekarbist, hulkharjasussidest süües vahel ka vetikaid. Röövtoidulisena kütib väiksemaid kalu.

 

Nolgused ja meripühvlid teevad „häält“ ehk urinat. Võrgust väljaharutamisel, kui kala käes, ajab isend lõpusekaaned laiali ning tekitab pingutusest vibreerivate lihastega madalat urisevat heli.