looduskalender.ee

ringisahmivad haned,

raagus toomingas,

jõhvikapuna

ja esimene hall.

Kui vikkerkaar pärast mihlipäeva paistab, siis tuleb pitk sügise. Ridala

Vanasti tarvitasid karjapoisid sügisel ruutmeetri suurusi paelahmakaid kartulite küpsetamisel: “Paaned ehk paelahmakad pandi “harjana” üksteise najale nii, et servad vastakuti, alt aga oli vahet pool meetrit. Paante vahele tehti tuli ja köeti kivid mõlemad tuliseks. Kui arvati paantel olevat küllalt palavust, so särtsuvad pealesülitamisel, asetati üks paas tulisele tuhale; paanele pandi õhukeseks lõigatud kartuliviilud, neile mõnikord veel silkusid ning kaeti teise tulise paanega, kusjuures alumisele paanele oli tehtud 5 cm kõrgune rant kivikildudest ja tükkidest, mille vahele oli pandud sammalt. Sellised küpsekartuli tükid olid võrdlemisi maitsvad, aga neid oli ikka vähe ja sai vaid suumaoks. Sellist küpsetamisviisi ei kasutatud väga sageli, sest paaned lõhkesid küpsetamisel sageli.” G. Vilbaste “Noorpõlv 1885-1900”

Kuigi Eestis malaariat levitavaid sääski ei esine, vaevab vahel inimesi ootamatu külmahoog, tekib tugev värisemine, mis on suisa füüsiliselt valus. Arvatakse, et põhjamaades levib ka teisi sääskede poolt levitatavaid palavikutekitajaid. Enamasti möödub selline hoog kiiresti kui haiget soojendatakse. Aga vanarahval oli oma raviviis: ” Halli eest katsutakse sellega pääseda, et end ära peidetakse, et hall inimest üles ei leiaks. Hall on aga kaval. Ta hüüab sind tuttava häälega nime järele, näit.: “Kus sa oled, kuhu sa selle asja panid! Jne.” Kui sellele küsimusele kosta, saab hall sinu asukohast teadvaks ja kohe on ta sul seljas. Seepärast tuleb hoiduda talle vastust andmast. Hallist pääsemiseks tarvitatakse ka hapandet kust. Selle vänget lõhna (haisu), mis inimene saab seda juues, kardab hall ja võõrdub.” E 72245/6 (17)