looduskalender.ee

 

 

 

Looduse mõõt ja ilma tegija ei ole mitte miski muu kui taimeleht.

 

Sügisel muutub loodus neljamõõtmeliseks. Suvel rohelise tasapinnalisena tundunud metsamüüris eenduvad punased vahtrad, kollased kased, isegi männid annavad pruuni sekka. Ja ajamõõde muutub tajutavaks – homme ei ole lagendiku taga seisev mets enam selline nagu täna. Kas ta seisabki, hoopis liigub ajas, andes sellest oma värvide muutumisega märku.

 

Lumi tuleb alles siis, kui puulehed suvatsevad langeda maha. Lehti lumi kardab. Ja kui puulehed talvest tüdinevad, poevad nad jälle okstest välja, lumi kohkub sellest ja läheb taeva tagasi.

 

Maalehes kirjutab Õueonust Jürgen Rooste:

Tiit Kändleri “Õueonu aasta” on poeetiline raamat! Ilmavaatlus maailmajälgimise tähenduses. Õueonul on silma detailidele, ta märkab pisikesi mutukaid, viiteid ja vihjeid ning õu on tema jaoks omaette eluruum, elupaik, nagu maailma enese elutuba.

 

Ta ei varjagi, et veidi on eeskujuks Karel Čapeki “Aedniku aasta”, aga ma märkan siin ka lausa tõnuõnnepalulikku olemasolemise tunnet. Seda, et iga samm, olemine, muutub kirjanduseks. S.t su pilk ongi selline, et kõik on kunst. Puruvanakesed poris, valmivad päevalilleseemned, maikuu näoga siil...

 

Ja muidugi ei suuda Kändler endas maha suruda teadushuvilise pilku, aga siin on need kõrvalepõiked pigem humoorikad.

 

Raamatus vahelduvad üldisemad, konkreetsete kuude biopoeetilised kirjeldused täpsemate päevikumärkmetega, mis mõnd üksikut pisidetaili võtavad lahata, ning Tiit Kändleri enda joonistustega, mis meeleoludega sama sammu astuvad.

 

Õueonu aasta

Kirjutanud ja joonistanud: Tiit Kändler

Kujundanud: Eerik Kändler

Teaduslugu 2013, 80 lk

 

Nagu esimene varasügisene kaseleht, potsatas õuele uhiuus raamat „Õueonu aasta“.

 

 

„Õueonu aasta“ avaldab selget rõõmu õuest, nii nagu see ühele avalale Õueonule on antud.

 

„Ah, mis, tegin natuke nalja kah,“ kommenteerib Õueonu ja läheb õue peale.

 

Müügil Apollos ja Rahva Raamatus.