looduskalender.ee

 

Lodjapuu

 

 

Sügisel köidavad meid pea kõik marju ja kaunilt värvikaid lehti kandvad puud ja põõsad - lodjapuu on tõeline kaunitar.

 

Lodjapuid kasvab meil pea kõikjal vast sagedamini enam Lääne-Eestis, aga mitte kusagil hulgaliselt. Kindlasti võime kohata salumetsades, puisniitudel, veekogude kaldaaladel ka mererannikul. Lodjapuu jääb põõsaks, sirgudes alusmetsas kolme...nelja meetri kõrguseks, aga hoolimata kõigest loetakse lodjapuud pikaealiseks kuni viiskümmend kasvuaastat. Kolmehõlmalised lehed meenutavad vahtralehti ning on paiguti värvumas lillakalt leekivpunasteks.

 

Eemalt vaadates meenutavad pihlakakobaraid. Erepunased ja läikivad - umbes sentimeetrise läbimõõduga viljas on üks suur ja lapik seeme - seega luuviljaline. Toorelt on marjad veidi mürgised, lääge maitsega ja harjumatu lõhnaga. Öökülmade poolt „näpistatud“ on söödavad ning mürgisus kaob. Suhkru- ja C vitamiini rikastest viljadest saab maru hääd teed, mille matse meeldivalt üllatab. Loodusrahvad on neid väga usinalt varunud ja peamiselt kuivatanud. Päris omapärase  maitsega on keedetud kissell, lisatud on lodjapuu marju õunakompoti hulka, valmistatud on marmelaadi või želeed -  nimetatuid koduhoidiseid olen maitsnud.

 

Linnaparkides ja haljastuses kasvatatakse sügisel kolletuva lehestikuga ilupõõsaid.

 

Lodjapuu