looduskalender.ee

 

Pärn

 

Pärna on meie esivanemad sageli pühaks puuks pidanud nagu teised Läänemere äärsed rahvad ja germaanlased. Sageli kasvavad varjutaluvad puud suht väikeste ja tähelepandamatutena alusmetsas. Sinna on pärna viljad viinud, kas linnud või närilised, kes oma talvevarusid täiendasid.

 

Pärnaõitest, mida juulis, õitsemise ajal külmetusevastase tee jaoks talveks koguti ja kuivatati ning mesilased nektarit ammutasid, näeme vähenevate lehtede tõttu hernetera suuruseid valminud pähklikesi. Sügisesed tormituule rebivad enamuse viljadest puudelt, pärna „viljatiiva“ toel lennutatakse nad „emapuust“ kaugemale, et anda seemnele puuks kasvamise võimaluse.

 

Idaneminegi on pärnadel pikaldane. Külvikatsetest lähtuvalt on tõdetud, et järgmise aasta kevadel ei idane pea ükski seeme, alles aasta pärast idanevad ja hakkavad kasvama umbes pooled ja looduses on see protsent muidugi äärmiselt väike. Kännuvõsudest sirguvad pärnad hästi ja päris sageli võime kasvamas kohata mitmetüvelisi puid.

 

Pärnapuud

 

Kasvama läinud pärnad on väga pikaealised ja kaunid puud. Linnaparkides kasvavad valdavalt sisse toodud võõrliigid, nemad kannatavad paremini nii õhusaastet, kui kloriide ja on paljudele pärna haigustele vastupidavamad. Õitsele puhkevad nad samuti veid varem, kui harilik pärn.