looduskalender.ee

 

Merivardid

 

 

Sügisränne pole nõnda massiline, kui kevadine, jäädes arvukuselt kümnekordselt alla ehk hinnanguliselt  kuni paarikümne tuhande linnu ringis. Miks me neid sügisel vähem näeme on ju õigustatud küsimus – merivartide sügisene rändetee on lihtsalt põhjapoolsem. Vahemereäärsetel aladel talvitutakse, aga meie jäävabasse piirkonda võib jääda kuni mõnisada isendit.

 

Meil pesitsevad merivardid Vilsandi ümbruses, aga vaid loetud paarid ja arvukuse vähenemise tõttu on tegemist ohustatud ning kaitstava sukelpardiga kogu Euroopas. Väinamere laidude ümbruses võis peale kesksuve kohata vahel päris suuri sulgijate kolooniaid.

 

Sügisene sulestik erineb muidugi kevadisest. Isaslindudel on peasulgedest kadunud roheline metalne läige. Sulestik on muutunud tuhmimaks,  rinnaesine tumehall. Emaslind erineb partlastele omaselt isaslinnust, tema pea- ja kaelasulestik on tumepruun võrreldes tuhmpruuni kehaga. Silma torkab emaslinnul valge ring halli nokatüviku ümber. Lennupildis näeme neil laia valget tiivaküüdust, mispoolest nad sarnanevad tuttvartidega või vastupidi. Kehapikkust jääb neil alla poole meetri, kaalu kilo ringis.

 

Esmaklassilised sukeldujad toituvad pisilimustest ja vähilistest, harjasussidest ning rannakarpidest.  Parema puudumisel ei põlga rändurid taimset toitu: vetikaid või põisadru.  

 

Merivardid

 

Merivartide vaatlused: LINK