looduskalender.ee

 

Oktoobritorm jättis oma jäljed igasse metsatukka

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Taevaskoja Emaläte

Tänavu 27. juunil Taevaskojas allavarisenud liivatonnid tuleks Emalätte eest koristada. Koobas, mis mitu kuud inimeste eest varjul olnud, on taas avanenud ja nüüd ei takista uudistajaid enam hoiatussilt. Koopasse pugemine on tõesti ohtlik ja seda enam peaks Taevaskoda haldavad inimesed kiirustama. Kindlasti ei tahtnud Taevaskoda meie eest pühapaika peita, lihtsalt selleks, et seal liiga palju inimesi ei käiks. Pigem suutsid vaiarammijad liivakiviseinte pinged lakke tõsta ja parempoolse seina varisema lasta. Aga koobas oma selge allikaveega on alles.

 

Ära tuleks viia vaid kaks suurt kännutüügast ja kanda pinnast lõhkumata ära allapudisenud liiv – vähemalt niipalju, et pääseks koopasse. Usun, et iga eestlane oleks valmis talgutööle tulema.

 

Külm kadus koos tormiga tagasi põhjamaale. Siin vihmavesisel Eestimaal on raske uskuda kaugel põhjapolaarjoone taga elava Aune Veersalu laupäevaseid ridu: “meil 20 sentimeetrit lund maas ja praegu -7 kraadi...”

 

Samblasel puutüvel otsib toitu puukoristaja

 

Veel kaks nädalat tagasi oli meilgi ilm kõhedalt külm ja taevas tõotas lund. Aga möödunud teispäevane torm tõi ookeanilt mõnusa sooja tagasi ja nii on soojapügalad Eestis ikka 10 kraadi juures püsinud. Soojus utsitas taas kasvama taimed, võililled paotavad oma kollaseid käharpäid ja kesalilled löövad valge krooni valla. Kõige usinamalt aga pugesid maapõuest välja seened. Juba kolmapäeval leidis mu kaasa Mikk Sarv Vooremäelt, Raudallika juurest kaks käharat ja kuldset kukeseent. Jätsime need seened allikavaimule ja käisime päris seenel Võrumaal, Ilmamäel. Retk läbi vihmamärja metsa ja kuuseokste vihmapiserduse tasus end kuhjaga ära. Aotähe väike korv oli kuhjaga täis ja meie korvi põhjas ka hea kuhil kukeseeni. Teel teretasid meid veel üksikud pilvikud, imeuhke punane kärbseseen ja mingid valged kübarad, kes ka kodus seeneraamatust uurides oma nime ei tahtnud avaldada ja eelistasid pigem sauna taha põõsa alla jääda. Tõsi, neil oli kangesti kevadseente nägu peas, kuid kevad-võluheinik tavatseb meid rohkem kevadel tervitada. Võimalik, et nendegi pea on sügisoojast segi.

 

Tormi virr-varr

Terve see nädal kulus tegelikult tormikahjude kokkuarvamisele. Torm, mis iga kümnenda pere kodu korraks pimedaks tegi, tuhises peamiselt üle Saaremaa, Pärnumaa, Mulgimaa ja Tartumaa. Ja kuigi merevee tase sel korral ei kerkinud, tegi torm kahju just metsades, kus viimase aja hoogsete lageraietega on tekitatud arvukalt tuulekoridore. Ka kobraste üleujutatud poolkuivanud metsad tulid robinaga maha. Kõige raskem oli aga kuuskedel, nemad kukkusid kõige juurelehvikuga. Mitu päeva vooluta elanud vend Enn Vilbaste ütles siis, kui esimene mobiillevi kontakt tekkis, et 2005. aasta torm oli selleaastase kõrval poisike. Tal kukkusid karjaaia servas seisnud kuused ja lepad robinaga, hommikul kel kuus aga ei julgenud ta enam isegi välja minna. Nigula raba ekspositsioonipaviljon, kus mu lapsepõlve mängupaik, sai ühelt kaseladvalt surmahoobi.

 

Rändlinnud ei kiirusta lahkumisega. Sinikael-partide seltsis näeme askeldamas noort suur-laukhane

 

Nurmakanad aias

Võrumaal on torm teinud ka tublisti tööd, aga mitte nii palju kui mujal. Murdunud kasetüügastel askeldavad seda rõõmsamalt rähnid, hallpea-rähn lasi isegi rõõmsat kevadvilet. Aga üllatavalt palju on viimasel nädalal meile saabunud ka kõvera nokaga porre ja tihased ei jäta enam ühtegi majapragu rahule. Veel tõttab taevalaotuses suuri haneparvesid, ka hallhaigrud ei ole lahkunud. Ja esimest korda sel sügisel tulid nädalavahetusel me aeda nurmkanad. Ega te ole unustanud, et nurmkana on selle aasta lind ja Eesti Ornitoloogiaühing ootab kõiki nurmkanade vaatlusi?

 

Padjaalused?

Kõige kentsakam üllatus ootas mind aga Võrumaal, toas voodis otse padja all. Kellegi usin koon oli sinna kokku kandnud terve kuhila kiritigusid, kõik kenasti katki krõbistatud. On’s see nüüd kellegi talikorter või tormivarjupaik, ei oska öelda. Hiiretundja Sulev Kuuse ütleb võimalik, et see on nirgi tegu, aga võib olla ka kaelushiire töö, kuigi viimane on pigem taimetoitlane. Ka teouurija Anneli Ehlvest ütleb, et 100% kindlalt saab maiustaja kindlaks teha nüüd vaid “hiirepabulate” järgi. Pilt jäi tegemata, õnneks ka “restorani” kemmerg koristamata, küllap saan siis järgmisel korral maale minnes selguse kätte.

 

Hilised marjad alles küpsevad. Harilik maavits

 

 

Maatohter: Tuletaela tuleravi