looduskalender.ee

 

Orav sööb vahtraseemet

 

 

Päevase eluviisiga oravatel on kaunite sügisilmadega toimetamist pea kogu valge aja. Kehvade, vihmaste ilmadega, ammugi tormiga loomakesi eriti väljas näha pole, siis veedetakse aega pesas. Ja muidugi uus tihe hallikas aluskasukas, mis kenasti nähtav. Kõrvapintslid on samuti pikad ning tundlikud ning nö kompimiskarvakesi on nii esikäppadel, kõhul, kui sabal.Suure täiskasvanud orava kaal küünib pea neljasaja grammini, suvised pojad on poole jagu kergemad.

 

Parkides on lehtpuudel puuõõnsused või rähnide raiutud pesad, mida oravad edukalt kasutada saavad, samuti inimeste ehitatud linnupuurid. Nimetatuid kasutatakse vahel varjumiseks, enam  talvevarde salveks, kus säilitada kogutud seemneid, tammetõrusid, pähkleid…. Tänavuse kehva seeneaastal pole neid põõsastele, puudele kuivama riputatutena näinud. Kogutud talvevarusid peidetakse ka puude lähedusse samblasse või pinnasesse, aga ühte peab ütlema, et ega oraval väga hea mälu ei ole. Tallindude söötmiskohtades käiakse maiustamas päevalilleseemnetega ning parkides lunitakse jalutajatelt "andamit", seal on oravad inimestega harjunud.

 

Metsades elavad oravad ehitavad oma pesad ise ja nendest vast mõni teine kord, kui on sobivat pildimaterjali.

 

Sügisese talvevarude kogumise ajast alates hoitakse oma territooriumil silma peal ja liigikaaslasi seal ei sallita isegi rikkalikel käbiaastatel, kui kuusekäbisid puudel paksult nagu oli möödunud aastal.

Kuusekäbide seemned ongi metsaoravate meelistoiduks, aga männikäbide seemned kõlbavad pea sama hästi, kuid siis tuleb ka männikutesse ümber kolida. Tänavu on kuusekäbisid jälle äärmiselt vähe, männikäbidega on lood mõnevõrra paremad, aga eks konkurentegi rohkem.