Foto: Arne Ader
Rebane
Juba ammu pole haruldus näha tänavavalguses kikkis kõrvu või sirget kohevat saba, hetk hiljem on rebane haihtunud. Harjumatu silm ei pruugi hoomata sellist liikumist - inimestel jagub omi mõtteid ja tegemisi piisavalt…
Linnarebaseid elutseb meil päris hulga ja mitte ainult Nõmmel, Kadriorus või aedlinnades vaid Õismäel, Mustamäel, Lasnamäel.
„Reinud“ pole elutingimuste osas just nõudlikud. Tänavu kevadel sündisid juba mitmenda põlvkonna linnaloomad, kellel puudub metsaeluga igasugune suhe või side. Kevadised isaskutsikad olid sunnitud viimase paari kuu jooksul omale uue eluterritooriumi valima ja ikka linnas. Sarnased arenguid kohtame kogu linnastunud maailmas.
Rebaste toidulauda võime vabalt ette kujutada: püütakse ja murtakse pisinärilisi, mis on iseenesest ju hea, aga eks muu tuleb pühkmekastidest.
Marutaudi juhtumeid pole senini registreeritud, kuigi vaktsiini pole linnadesse lennukitelt külvatud. Arvukuse suurenedes kasvab kärntõve oht, mida põhjustab sügelislest, mis omakorda võib nakatada linnade - alevite lemmikloomi, koeri ja kasse. Rebased kannavad ka mõningaid inimestele ohtlikke parasiite, üheks on väike-paeluss.
Kõigest hoolimata on linnaõhtus metsloomaga kohtumine kuidagi meeli ergastav ja vaevalt selline trehvamine ainult enese teada jäetakse.