looduskalender.ee

 

Õhus on elektrit! Värbkakk

 

 

Puud on lehtedest lagedaks saanud, õhtu saabub pilviste ilmadega juba poole päeva paiku. Värbkaku – Euroopa pisima kakulisega kohtumiseks igati sobilik aeg.

 

Lisaks „meie omadele“ on tasapisi lisandunud liigikaaslased, enamalt jaolt noorlinnud põhjast ja idast. Hilissügise edenedes kolitakse inimasustustele lähemale. Hinnanguline talvine värbkakkude arvukus küündib mõnel aastal üle paari tuhande isendi.
 

Värbkakkude mõlemad sugupooled on aastaringselt sarnase sulestikuga. Täiskasvanud emaslind on isaslinnust jupi maad suurem. Nokk ja suured silmad kollased, kulmutriibud heledad, Lennupilt pehme ja lainjas. Noorlindude sulestik läbib erinevaid arengufaase, aga suurus ei jäta liigis kahtlust.
 

Tegutsetakse õhtu- ja hommikuhämaruses, olles suuremate kakulistega võrreldes enam päevase eluviisiga - öine peidulisus on alalhoidlikust suuremate röövlite eest.

 

Saaki varitsetakse lageda ja metsa või võsa piiril, vahel päris avalikult, kas kuivanud oksatüükal või kuuseladvas. Napilt paarikümne sentimeetrist ning paigale tardunud värbkakku ei pruugi nähtavast istumisest hoolimata lihtsalt märgata.
 

Värbkakud toituvad röövlinnule omaselt: värvulised ja närilised. Mitte eriti inimpelglikuna, lasevad endid ilusti jälgida. Värbkaku jahipidamine, tema jahiobjektide käitumine on põnev nägemine.