looduskalender.ee

 

Kesalill

 

 

Mõned botaanikud on mererannikul kasvavat kesalille nimetanud isegi omaette liigiks - rand-kesalilleks. Kõige sagedasemaks hariliku kesalille kasvukohaks nimes lähtuvalt kesapõllud ja taim armastab päikselist kasvukohta.

See kena umbrohi levib seemnetega. Kõrgust pool meetrit, vahel rohkem, või vähem ja haruneb hästi. Õisikuid kannavad nii peavars, kui külgharud  ja õisi jätkub lumeni välja. Keelõied õisiku servas on emasõied, aga kollaseid putkõisi on kahesugulisi. Ühel taimel ehk siis puhmal võib tänu suurele õite arvule õisikus moodustuda hämmastav hulk seemniseid – viiskümmend tuhat kuni miljon või isegi enam.  Seemnis on keskeltläbi paar millimeetrit pikk, valminult variseb kergelt ja värvuselt tumepruun.

Kesalille seemned idanevad isegi lõpuni valmimatult ning isegi pinnase peal valguse käes – maapinnas kuni viie sentimeetri sügavusel. Seemned püsivad idanemisvõimelisena vähemalt viis aastat, isegi loomade seedetraktist läbi käinuna on veerand seemnetest veel idanemisvõimelised. Kesalille seemned tärkavad juba mõne soojakraadi juures ja tõusmeid võime leida nii suve lõpul, sügisel ja loomulikult kevadel.