looduskalender.ee

Koduvarblased

 

 

Suvest sügiseni kestnud põud on unustatud. Kaevudes on vett, kraavid voolavad… Paar päeva vihmasadu ning aeda ununenud anumad on vett täis. Millal siis veel kümmelda, kui mitte nüüd?

 

Koduvarblased on põhiliselt paigalinnud ja inimkaaslejatena leiavad nende lähedalt oma toidu. Seal, kus koduloomi veel peetakse näeme koduvarblasi lautade läheduses, sinna jäädakse talvituma väikeste seltsingutena. Teistest värvulistest erinevad nad selle poolest, et nende sabas pole valgeid äärmisi sulgi.

 

Pildil hoolitseb hügieeni eest koduvarblaste paar. Isaslinnul on must lõualaik, mis emaslindudel sootuks puudub, seega pilk peale ja asi klaar. Vaatleme ka teisi erinevusi: isaslinnu pealagi on hall ja silmast algab pruun kaarjas vööt. Emasvärvul on pea pruunikas ning kulmutriibu pruun on kahvatum. Isaslindude sulestik on kirkam, selg kastanpruun, kollase ja mustaga. Emaslindude seljasulestik: halli, musta ja beeshiga. Pruunikatel tiibadel on mõlemal valge vööt ning mustad pikitriibud, rind varblasehall. Talvesulestiku kandmise ajal (oktoobrist – veebruari lõpuni) on isaslinnu nokavärv sarnane emaslinnu nokale, kelle nokavärvus on sarnane aasta läbi ehk kollakalt tumepruun ( isaslinnu nokk on kevadest musta värvi ). Noorlindude noka ots on kollakas. Kes viitsib see uurib klutte.

 

Talviseks arvukuseks hinnatakse kuni veerand miljonit lindu.

 

Koduvarblaste vaatlused: LINK

 

Sügishommikune kümblus. Koduvarblased