looduskalender.ee

 

Jänku jäljed

 

 

Halljänesed elutsevad põldudel, niitudel, metsaveertes ja põõsastikes. Toituma siirdutakse õhtuhämaras, lühikesel  eeltalvisel päeval jäävad pikkkõrvad peidulisteks. Lumi küll sulab, aga jäneste käigurajad on veel nähtavad. Lumekattele jääkoorikut ei tekkinud ja toiduks kraabitakse lume alt rohtu. Kui juba tõsine talv ja hanged, lähevad halljänesed üle puukoorele ja võrsetele, mille toiteväärtuson võrreldes suvisega oluliselt väiksem. Nõnda peavad jänesed oma väljaheited kaks korda organismist läbi laskma. Esimene peaaegu vedel väljaheite sisaldab baktereid, mis aitavad koredat toitainet paremini lagundada ning esimesel söögikorral soolestikus imendumata jäid. „Jänesepabulad“ on teise ringi jäägid. Niivõrd „kokkuhoidlikult“ kasutavad jänesed toitu aasta ringi.

 

Halljänesel on tihe ja hele hallikaspruun talvekasukas, kõhualune valkjas, aga väike sabatutt, mis pealtpoolt must on aasta läbi ühesugune, seega heaks määramistunnuseks.

 

Halljänest meie looduses enne 19. sajandit ei olnud. Tasapisi liikusid Leedumaal elutsenud loomad põhja poole ning Euroopas hasartse jahilooma kuulsuse omandanud halljänesed tõid sisse ka balti - saksa mõisnikud.