looduskalender.ee

 

 

“Igasse metsalooma peab suhtuma hästi,” kõneleb Vaike Kukk, kes pälvis ajakirja Loodusesõber aasta jooksul kogutud hundilugude parima karjapõlve mälestuse auhinna,” Igal loomal on oma koht looduses, nii ka hundil. Enne ei saa aru, mis koht see on, kui teda enam pole”.  Vaike ise kasvatab aastaid kodukitsi, aga huntide rünnakuid oma lemmikutele ei karda. Ta arvab, et peremees peab ise oma hoolealuseid kaitsma ja metsaga arvestama. Vaike oli näiteks hädas hoopis metskitsedega, kes tema mustikaaia võrsed ära sõid. “Pidime sokupoiste pärast aia mustikatele ümber tegema,” nendib ta ja peab seda normaalseks, et ise oma karja ja aia kaitsmise eest hoolitsed.

 

Kui palju võiks aga hunte meie metsades olla? “Arvan, et parasjagu. Mitte palju, mitte vähe,” ütleb Vaike.

 

Vaike Kukk hundiaasta lõpetamisel Estonia kontserdisaalis jõulukuul 2013. Pildistas Mats Kangur

 

Hundilood

 

Mu kodu asub keset metsa, raba serval. Vana talumaja lagendiku keskel, koos vana aida ja uue laudaga (puukuur, küün, laut ja karjaköök ühe katuse all). Ümberringi on põllud. Lauda taga karjamaa. Õue all tiik ja sellegi taga karjamaa.

 

Lugu aastatest 1949–1950

 

Oli vaikne ja soe suvepäev. Ei mäleta enam, miks ema mind lauda juurde saatis, küllap midagi tooma.

 

Lippasin lauda juurde. Lauda ees oli taraga piiratud karjaõu, kust läks tee karjamaale. Ma ei viitsinud karjaõue väravat lahti võtta ja ronisin üle värava. Kui ma parasjagu kaksiratsa värava peal olin, jäin vaatama. Kõige ees tulid lambad, siis Maasik (vasikaohtu mullikas) ja lõpeks Laura, musta-valgekirju, suurte harali sarvedega lehm.

 

Lambad läksid lauta, mullik ka, ja siis nägin suurt halli hundikoera. Ta tuli ilusti sörkides Laura taga. Justnagu karjane, kes oma karja lõunaks koju ajab.

 

Hetk mõtlemist – siin külas pole ju kellelgi hundikoera, välja arvatu mu onul. Aga see … hakkasin pahandama ja hurjutama, et kussatuled, kassasaadkoju jne. Küllap ma tegin ikka kõvasti kisa ja sõimasin teda. Laura läks lauta. Koer jäi seisma ja vaatas lauda poole, siis vaatas mind. Olin ikka kaksiratsi värava otsas. Mina taplesin ikka veel ja ässitasin oma väikest koera talle kallale. Ta seisis ja vaatas lauda ja siis jälle minu poole, hetk veel ja ta keeras otsa ümber ja läks lonkides karjamaale ja kadus metsa. Tuti, meie väike karvane krants läks talle järele. Aga käitus kummaliselt, hoidis teatud vahemaad. Ta läks sammhaaval. Ise haukus ikka auh! ja iga natukese aja pärast auh! Kui Tuti oli juba karjamaale jõudnud, olin ikka veel värava otsas, ja alles siis jõudis mulle pärale, et see oli hunt. Hakkasin Tutit tagasi kutsuma, kartsin, et äkki võtab Tuti ära. Tulin värava otsast alla ja esiteks panin lauda ukse kinni, et võsavillem lauta ei saaks.

 

Hiljem, kui toas emale rääkisin suurest koerast, rääkis ema, et kui ta Laurat lüpsma läks, oli Laural rinna ees olnud veritsev pikk haav. Laura oli meil ju nagu ema oma karjale, ta võttis kõik oma kaitse alla. Ilmselt läks Laura hundile vastu, kust ta muidu haavata sai.

 

Teine lugu

 

Ükskord tulin jala Eidaperest koju (8 kilomeetrit). Üle raba oma külavahele jõudes, metsavahist veel edasi, algab kahel poole teed paks riigimets. Kui sinnani sain, kuulsin äkki vaikset praksatust. Jäin kuulama, seisatasin. Mets kohises taga, ma ei kuulnud midagi peale kohina. Hakkasin astuma, aga kogu aeg oli tunne, et keegi jälgib mind. Ma ei saanud sellest tundest lahti, enne kui kodu lähedal metsavahelt lagedale pääsesin. See oli kummaline. Tead ja tunned kogu oma ihu ja karvadega, et keegi sind jälgib. Sa ei näe teda, aga tunned. Olen seda teed käinud sadu kordi, küll hommikul, küll õhtul hilja, keset päeva, ööselgi, aga ma pole kunagi tundnud, et keegi mind oleks jälginud.

 

Lugu 1960–1966

 

See on ajast, kui isa juba kodune oli. Kolhoosi mullikad käisid koplis. Inimesi siis enam teiselpool külaotsas ei elanud ja nende talumaid kasutati mullikate karjatamiseks. Ühel ööl või päeval olid hundid murdnud ühe või kaks mullikat. Kolhoos tahtis mehed hunte varitsema panna. Jahimehed aga arvasid, et see on nende kohus huntidele jahti pidada. Ja läksidki vaidlema. Tulemuseks oli see, et üks lubas minna ja teine lubas minna, aga ajal, kui vaielus käis, tegutsesid hundid ja võtsid oma osa … Jahimehed ja kolhoosimehed jäid huntidest ilma...

 

Niisugused olid minu hundilood.

 

 

Kommenteerib hundiuurija Peep Männil:

 

I lugu

 

Hundid, eriti üksikud isendid, pelgavad rünnata suuremat looma. Ka praegu murtakse kariloomadest enamasti lambaid ning veistest vaid noorloomi. Suuremaid ja/või agressiivsemaid loomi karja hulgas hunt pelgab ning ootab, et mõni väikesem isend karjast eralduks. Ju ootas ka tookord hunt soodsat võimalust, mida aga ei tekkinudki, ning liikus sedasi koos karjaga laudani. Suuremat looma, nagu veist või põtra ründab hunt reeglina tagantpoolt, mistõttu kahtlen pisut, et haav Laura rinnal oli tekkinud hundi kihvadest.

 

II lugu

 

Huntidel on mõnikord komme inimest saata. Kas teeb ta seda uudishimust või mõnel muul põhjusel - ei ole teada. Kindlasti ei ole see seotud sellega, et ta inimeses saaki näeb. Vanarahvas arvas sellise hundi käitumise kohta, et ta kaitseb inimest kurjade vaimude eest.