looduskalender.ee

 

 

 

Meil on vesirott päris tavaline, aga veel sagedasem saartel, laidudel ning Lääne – Eestis nii rannaniitudel kui -kadastikes. Mandril tegutsetakse isegi soodes ja rabades, aga ikka vee läheduses. See hamsterlane on liigi ainus esindaja ja rottidega neil sugulus puudub.

 

Lumikatte saabudes tegutsetakse „valge teki“ all edasi. Sellised pehmed talved mügridele sobivad ning sageli kolitakse selleks aastaajaks veest veidi eemale kuivematesse elupaikadesse, kui pole näiteks suvises elupaigas piisavalt toiduvarusid suudetud koguda ning viimase oktoobris ilmavalgust näinud pesakonna liikmed on nüüdseks juba täiskasvanud. Sagedasti leitakse tee mereäärsete suvilate või talukohtadeni ja siis võib päris palju pahandust sündida – nahka pannakse lillepeenrast sibullilled, näritakse nii viljapuude koort kui juurestikku, mille peale just noored viljapuud tuleval aastal kuivada võivad või suisa tuulega ümber kukkuda, sest pole ju juurestikku enam puud toestamas. Teine koht, kuhu veel kolitakse on põllud.

 

Mullatöölise hunnikud pole nõnda korrapärased, kui mutimullahunnikud ja sissepääsuava pole mitte hunniku keskel vaid küljel – ikka saab selgeks, kes paharet tegelikult on.

 

Suurust on vesirotil kaksteist kuni kakskümmend viis sentimeetrit, kaalu vastavalt sada ehk paarsada grammi, vahel rohkemgi. Kasuka karv läigib, seljal mustjas, külgedelt pruun, saba kuni kaks kolmandikku kehapikkusest, lühikeste ja turris karvadega. Nina tömp nagu maauuristajale kohane, silmad väiksed ja maapinnal alustatakse tegevust alles hämaras.

 

„Meie õnneks“ on nendel hästi sigivatel närilistel palju vaenlasi: imetajatest rebane ja kährik, kärp, tuhkur, mink ning meelsasti püüab neid ka kodukass. Jahivad kakulised, aga samuti rongad ja varesed.