looduskalender.ee

 

Hiireviu

 

 

Laiad tiivad, ümar saba – no kas ei meenuta pisemat kotkast? Hiireviudel on pea ja nokk pisemad ja tiibade hoogsuled pole kotkastele sarnaselt „näppudena harali“. Kehapikkust on haukalistel üle poole meetri, tiibade siruulatust mõnikümmend sentimeetrit üle meetri. Kaalu on emaslindudel rohkem ehk üle kilo ja tugevam sugupool jääb kuni kiloseks, aga need mõõdud ja kaalud on antud selleks, et vajadusel silma järgi hinnangut anda.

 

Veebikaamerate ees oleme mitmeid aastaid näinud hiireviusid tegutsemas ja looduses on nad meie märgatavamad röövlinnud ka talvisel ajal - kui ei märka lennus, siis istub näiteks teeservas nii, et hiireviust on mööda raske vaadata: elektripostil, puuoksal või heinapallil, vahel maapinnal, aga siis võib lind olla koos saagiga.

 

Sulestikuga on asjad keerulisemad - üldjuhul tumeda seljasulestikuga ning alapoolgi on tumedavõitu, aga värvivariatsioone on päris hulga, mille üle ka linnuteadlased vaidlevad. Arne fotol on lennupilt iseloomulik. Madallennul tehakse neli … viis tiivalööki ja siis hoitakse tiibu planeerides veidi kõrgemal V asendis ja nõnda peetakse jahti pisinärilistele ning mügridele, mis ongi  talviseks toiduks lisaks värvulistele või kanalistele, kui neid on saadaval. Raibet otsitakse muidugi ka sest kes ei söö, sel pole jaksu…  Tänavu leiab veel vihmaussegi, mida hiireviud otsivad.

 

Hiireviu

 

Juba eemalt näeme hiireviu kollaseid jalgu, nokk sinakat tooni, kollase vahanahaga. Silmavärv võib olla nii kollakas, kui pruun.

 

Hiireviu vaatlused: LINK