looduskalender.ee

 

Koduvarblaste paar

 

Koduvarblane        Passer domesticus

 

Koduvarblased peaks olema maailmas kõige tuntumad linnud - on nad ju koos inimestega jõudnud kõikidele maailma mandritele, välja arvatud poolused. Linnades olid koduvarblased väga arvukad, kui teed olid veel munakivisillutisega, kauplustesse viidi kaupa hobutranspordiga ja tänavatolmus sai mõnusalt „supelda“. See polnudki nii väga ammu – pool sajandit tagasi. Sellest ajast on „uulitsapoiste“ arvukus tublisti vähenenud. Väga paikseid koduvarblasi peaks meil talveti veel olema julgelt üle saja tuhande isendi. Põldvarblastest, kellega talveti seltsitakse ollakse kuni kümmekond grammi raskemad ja seda on silmaga näha – kaalu kolmekümne grammi ringis, pontsakamad ja silma hakkab ka suurem nokk. 

 

Koduvarblaste isaslindude sulestik on kirkam, selg kastanpruun, kollase ning mustaga. Emaslinnud on tuhmima seljasulestikuga: halli, musta, beeshi kirjaga. Pruunikatel tiibadel on mõlemal valge vööt ning mustad pikitriibud. Alapool varblasehall, jalad helepruunid.

 

Isaslinnul on must lõualaik, mis emaslindudel puudub, pealagi ning põsed hallid, silmaiiris punakaspruun. Emasvärvu sulestik jätab kahvatult pruunika mulje, mitte eriti kontrastsete vöötidega. Kulmutriip kollakas, aga vaata Arne pildilt või vaatle nende tegemisi linnas. Mõni korstnas ööbiv näeb  rohkem „tahmatondi“ moodi välja ja meie kirjeldatud sulestik sellise kohta küll ei kehti.

 

„Tänavapoiste“ käitumine toidulaual on nimekohaselt hoolimatu – saabutakse kambaga, tekitatakse teistes lindudes segadust, linnutoitu lendab igas kaares ja läinud nad ongi... Varblased pole hommikuti varajased ning keksivad päeval meeleldi toidumaja all sööki nokkides. Oskavad oma „õiguste“ eest hästi seista, on kiired, jultunud, lärmakad, suuremate ees kartmatud - turumajanduses vajalikud omadused ellujäämiseks.

 

 

Põldvarblane ja koduvarblane