Viimasel ajal on üha enam ja enam metsas toimuva jäädvustamiseks hakatud kasutama selliseid „vidinaid“ nagu rajakaameraid- nii jahinduses, metsanduses, kui bioloogilise uurimistöö tegijate poolt. Üks pisikene puunoti vms. külge kinnitatud aparaat avada tihtilugu täiesti uusi vaatenurki või arusaamasid, mis tihtilugu inimesele muidu märkamata jääksid.
Teatud liikide jäädvustamiseks oleks peegelkaameraga põõsas ootamine tühi töö ja vaeva nägemine. Nii on rajakaamerad laialdaselt kasutuses ulukite seiret ehk monitooringut puudutavates tegemistes. Enamjaolt ei ole selliste kaamerapiltide puhul oluline niivõrd kvaliteet, vaid oluline on kaamera info edastajana. Loomade käiguradadele õigetesse kohtadesse paigaldatud salasilm salvestab mööduva isendi pildina või siis videona „oma mällu“ ja nii on hiljem võimalik erinevaid isendeid eristada ning pikemas ajajärgus loomade arvukust piirkonnas tuvastada. Loomulikult ei piisa vaid kogutud visuaalsest materjalist, kuid komplekteerides seda jälje- ning muude vaatlustega avaneb suhteliselt hea ülevaade mingi konkreetse piirkonna loomastikust.
Videolõigus näeme rajakaamera vaatevälja ilmunud ilvese käitumist, kes kaamera inimsilmale nähtamatu abivalgustuse põlema süttides, aparaati lähemalt uudistama tuleb.Kaslastele kohaselt on ka ilves üks ääretult uudishimulik loom.
Otse vastupidi on aga hundiga, kes nähes samalaadset kaameravalgust põgeneb viivitamatult „kummalisest häirijast“ vastupidises suunas.