looduskalender.ee

 

Põdrad. Ristsaare, Alam-Pedja

 

Ei ole palju hetki elus, mis sööbivad nagu välk meelde. Neljapäeva õhtul juhtus minuga selline lugu. Tulime ööpimeduses Tallinnast Apollo raamatupeolt, kus minu allikaraamatki äramärkimist leidis ja tuledesäras linnast pimedusse sööstes oli tee kõrval äkki kaks põtra. Mitte lihtsalt tee kõrval, kusagil kaugel kraavis või üle asfaldi jooksmas. Nad seisid otse asfaldi piiril, pikad valged sääred helendamas, põdra habemetutt ripakil, suur küür seljas ja tules helkiv silm. Loomad olid nii läheda möödasööstvale autole, et kui aken oleks lahti olnud, oleksin võinud neid puudutada.

 

Kaks põtra seisid ja tundus, et nad oleksid otsekui kaks korraliku liikluskoolituse saanud last vöötraja otsas. Vaatasid alguses vasakule ja siis paremale ja veel... ei jõudnud ülekäigurajale astuda.

 

Ma olen oma elus palju ja palju põtradega kokku puutunud, nii varakevadisel jõeluhal, kui metsloomade turvakodus kasvanud põdranoorukitega. Tean, et metsloom on ettearvamatu ja tulisilmse metall - looma lähenedes jookseb elusloom reeglina edasi. Miski hoidis ja kaitses mind ja minu kaasat Mikk Sarve sel hetkel. Miku esimeseks reaktsiooniks oligi, et ju meil on siis miskit olulist veel elus teha! Ehk siis kirjutada mõni raamat, tuua inimesi tagasi looduse ja pärimustraditsioonide juurde.

 

Või hoidis meid enne pealinnast väljasõitu pudelist võetud lonksuke imevett, Saula Siniallika vett, mille olime ennelõunat linna tulles tee äärest ammutanud.

See pool tundi, mis maainimesena liiga vara Tallinna poole asutatud sai, läks tõesti Siniallikale. Mõtlesin veel, et kas minna Prandi allikale, mille külastamine sellise pakasega natuke rohkem kontimööda on, aga et teeremont polnud pikka aega Saulale lasknud, sai valitud need kaks imeilusat allikasilma Pirita jõe ääres. Tõsi, eurotee on juurdepääsu muutnud segarägastikuks, kuid kui täpselt viitu järgida, siis pole see ületamatu.

 

Ja tahan kinnitada, et midagi sellist pole ma meie allikate ääres ammu kohanud. Paik, mis suvel on üdini pime ja allikad helerohelised, on pakase ja lumega hoopis erilisem. Mustade tüvede vahelt hakkaski kumama esmalt helesinine valgus, seda oli allikapõhjas ja allika kohal – selline õrnsinine aura.

 

Vett allikapõhjast on praegu raske kätte saada, sest jää tekkis allikatiigi serva talvevihmade järel ja väga kõrge veeseisuga, nüüd on see kukkunud ligi meeter ja suurtel libedatel jäälahmakatel turnimine ei ole vähemalt linnavurle jalanõudes eriti kerge.

 

Proovimata jäi ka allikalehtri põhjas keeva allikalubja krudisemine, mida mu vanaisa tädi jutu järgi ikka allikahuvilistele näidanud oli.

 

Üllatus oli aga see, et kuigi päiksesära ja pakane ulatusid allikaveeni, siis allikas ei auranud. Vesi ise oli aga pakases nagu soe tee.

 

Rebane

Ah jaa, lisaks põtradele ongi praegu aktiivselt liikumas paljud loomad, nõndasama peab avalikult keset põldu hiirejahti hüplev rebane, posti otsas konutab külmetav jahil hiireviu. Kehasoojuse hoidmiseks sellises pakases tuleb palju süüa.

 

Küllap olete metsades liikudes märganud, et seal on nüüd tõesti vaikne. Lisaks helisid summutavale lumele, on mets linnutühi. Linnud on koondunud inimeste lähedale, toidumajad on hommikuti linde täis. Ka põhjapoolt on neid 40 kraadised Soomemaa pakased meile ajanud. Meie aeda tulid sel nädalal isegi hallrästad, keda siin septembrist saadik näinud ei ole. Ja külaskäigul olnud suurnokk oli rõõmus, et taliharjapäeva järgne ere soojus on välja sulatanud mirabellide alla vedelema jäänud ploomisaagi – nende kivikesi on nüüd hea rõksutada.

 

Kevadine tihaselaul on sellises pakases küll taas vaikinud, aga küllap sulade tulekul jälle hõiskamiseks läheb. Üks salkkond on tulnud urvalinde, nende lemmikud on praegu pujuseemned.

 

Ja linnuvaatlejad teatavad vesipappide tulekust, need ilusad valge maniskiga pruunmustjad linnukesed käredaloomulistel jõgedel. Põhjala vete ootamatul kinnikülmumisel tulid nad kohe lainena, mõnikord pidavat neid eraklike linde isegi kaks tükki korraga fotoaparaadi kaadrisse saama.Vesipappe ja jäälinde tasub metsajõgedele otsima minna.

 

Päikesesambad, mida tõenäoliselt igaüks eelmise nädala jooksul märkas, näitavad seda, et pakaselist ilma on meil veel vähemalt nädalajagu, vähemalt küünlapäevani. Seega küttepuid kulub nüüd hommikul ja õhtul.

Sooja südamesse ja käige ikka õues!