Foto: Arne Ader
Saaniga metsateel
Pruunkarude elus on maru tähtis aeg. Karuemaks saadakse kolme-nelja aastaselt. Meie metsades on tänavu juba sündinud ning veebruaris veel sündimas perelisa üle kuuekümnel „karumammall“. Talvepesade ümbruses valitseb praegu metsa- ja lumevaikus.
Vastsündinud karupojad on pimedad, kõrvaavad kilega kaetud, keha hõreda „mängukarukarvaga“. Umbes poole kilose sünnikaalu juures on nad alul päris abitud, kuid arenevad karuema väärtusliku ning toitva piimaga jõudsalt – karupiima rasvaprotsendiks on 30! Esmakordselt poeginud emakarudel on enamalt jaolt üks ... kaks karujõmpsikat, vanematel kaks...kolm, haruharva enam. Järgmine perelisa sünnib emakarul alles paari, vahel ka kolme aasta möödudes.
Paarinädalastel karupoegadel avanevad kõrvad ja alles kuu vanuselt saadakse „nägijateks“. Kui piimahambad suus on möödunud kolm kuud ning kevad niikaugel, et virgunud emakaru arvab õigeks sünnipesa maha jätta. Selleks ajaks kuni viis kilo kaaluvad karupojad peavad olema võimelised emakarule järgnema.
Tänavune „sügis“ venis pikale ja osa „päntajalgu“ tegi veel detsembris metsas jälgi – need pidid olema isasloomad, tiined emasloomad heidavad põõnama nö „õigel ajal“ - sügisel talletatud energiavarud pole niisama hulkumisega raisata.