Foto: Arne Ader
Orav
Meie linnaparkides ja kalmistutel elab täitsa linnaoravate populatsioon. Vast nädala jagu on need armsad, päevasel ajal tegutsejad tüki maad nähtavamad, kui alles olnud päikseliste ja pakaseliste ilmadega. Alanud on „pulmaaegsed“ toimetamised, mis ilmadest ei olene ja ettevaatlikus oleks justkui kadunud. Isasloomad tunnevad jooksuaja hakul emaslooma lõhna, teadlaste andmetel kuni pooleteise kilomeetri kaugusele ja sellel seikluslikul teekonnal ohte jagub – eriti linnas. Pulmaaja möödudes pöörduvad isasloomad tagasi oma territooriumile ning oravaelu veereb jälle tavalistes rööbastes.
Emaslooma saadavad mängu ajal paar või isegi mitu isaslooma, kes püüavad „temakese“ tähelepanu võita ja siis on isasloomade „riiukesed“ tavalised - vahel isegi häälekad. Kui ees lippab esimesel pilgul nagu „kõige suurem“ oravatest, siis nõnda võib see ka olla, sest vanad emasloomad ongi kröömike isasloomadest suuremad.
Emaslooma kandeaeg on veidi üle viie nädala, siis sünnivad pesasse kaks kuni viis, kümnegrammist oravapoega, kes on pimedad ja karvutud.