looduskalender.ee

 

 

 

Õhtul ilmuvad halljänesed avamaastikele, põllu- või heinamaadele. Päevaaeg tukutakse maha nagu pildilt näha põlluveerte võpsikutes ehk metsatukkades, kus tihedam alusmets. Paksu lumikattega aastatel on just veebruar, mil õunaaedadele liiga tehakse – tänavu on mure väiksem. Lääne-Virumaal polnud eile lund rohkem, kui kederluuni nagu Peebu pildiltki näha.

 

Halljänesed muutuvad aktiivsemaks, hämarikus, päeval ollakse peidulised – loodetakse heale kuulmisele ja kiiretele jalgadele. Kui veel mõned aastad tagasi polnud halljäneseid pea üldse näha, siis viimastel aastatel on asi paranenud – rebaste arvukus on madalseisus.

 

Viljakatel halljänestel algab pulmaaeg tänavu veebruari lõpupoole , siis võib ühe indleva emaslooma järel silgata kolm-neli isaslooma ning nendevahelised kaklused on päris tavalised. Pole see lihtne jänesemäng ühti: vahel lõhkiste kasukate ja kõrvadeni või armilise silmnäoni. See pole pulmamänguaegne „jänesepoks“ tagajalgadel seistes nõnda tõrjub veel mitte paarituda sooviv emasloom, teda kosivat isajänest. Ega nad nii väiksed loomad polegi - kehapikkust kuuekümne sentimeetri jagu, sabajupp kümme sentimeetrit ja keskmist kaalu, veidi alla viie kilo.

 

Novembrikuust alates kannavad halljänesed talvekasukat, millel on suur hulk erinevaid värvivarjundeid ning ega see eriti lumega kaitset ei paku – tänavu talvel varjumiseks priima. Meil elutsevad halljänesed alates 18. sajandist.