looduskalender.ee

 

Vesipapp

 

 

Jõgedes vett jätkub, mõnes kärestikulisemas lõigus võib vesipappi ehk jõeköstrit kohata.

 

Vesipapi valge kurgualune ja eemalt vaadates must sulestik meenutavad „kirikumehe“ kuube ning mõned liigutusedki toetavad seda muljet –ehmudes teeb jõeköster rea kummardusi. Lähemal vaatlusel märkame, et tugeva linnu pea, kael ja kõhualune on puutõrvapruun (tundudes eemalt vaadates mustana). Seljasulestik ja lühike saba aga matilt mustad. Nokk ning jalad tumepruunid. Pikkust kuni paarkümmend sentimeetrit, kaalu kuni seitsekümmend grammi.

 

Vesipapid on värvuliste hulgast ainsad, kes on võimelised sukelduma. Nad võivad oma sulestikku sabaotsas asetseva „rasvanipli“ eritisega - sarnaselt veelindudele. Jõepõhjas liigutakse „joostes“ või ujudes, võttes tiivad appi nagu lennul. Sukeldumisel võivad vee all jääda kuni pooleks minutiks.

 

Madalate kärestikuliste jõelõikude põhjast otsitakse sukeldudes selgrootuid, aga jahitakse ka väikeseid kalu ning maime. Väga harva kohtame vesipappi maapinnal toitumas.

 

Pesitsejana on vesipapp meil haruldane. Talveks lendab ta meile oma pesitsusaladelt, põhja poolt, aga üpris vähearvuka esindusega – mõnel talvel kolmsada isendit, kuid aastad pole vennad.