looduskalender.ee

 

Kodukakk

 

 

Kodukakk on vaielda matult meie tuntuim „öökull“. Nimegi on lind saanud sedamoodi kuna elutseb inimeste kodude läheduses.
 

Tegu on äärmiselt pesapaigatruude kakulistega. Mõnedes põlispuudega parkides või kalmistutel elutsevad kodukakud aastakümneid.

 

Hommiku- või õhtuhämarikus võime loodusesse hästi sulanduvaid linde näha istumas teeäärsetel puudel või postidel. Lend on neil laugjas, kui üle vaadatakse oma jahialad - metsaveered, põllud, heinamaad, aga samuti suvekodu- või taluõued. Kodukaku vaatlemine pole kergete killast, kakk avastab enne uudistaja, kui vastupidi. Päevad „magatakse maha“, kas elamute või hoonete pööningutel kuhu on juurdepääs ning selline korstna otsas istuva kodukaku pilt pole mingi haruldus. Kodukakupaar „hu-huutab“ veebikaamera pesitsuspargis üksteisele juba õhtul kella seitsme paiku, eks mujal samuti. Pesitsusaegseid omavahelised jutuajamisi saate ise kuulda ja neid on keerulisem kirjeldada.

 

Kodukaku silmad on tumedad ning neid ümbritsevad märgatavad sulesõõrid, nokk kahkjalt kollane. Saba lühike ja seetõttu annab tooni linnu lühikese kaelaga suur pea, jässakas keha jätab tugeva linnu mulje. Pikkust on kodukakul alla neljakümne sentimeetri ning emaslind on kröömike suurem ja kaalult isaslinnust „kopsakam“ - nii poole kilo ringis. Laiade tiibade siruulatus jääb vähemaks, kui meeter.

 

Kodukakkudel  esineb kahte erinevat sulestiku värvust: roostepruuni või tuhkhalli, miks see nõnda on ei tea teadlasedki päris täpselt.

 

Kultuurmaastikel elutsevatest kakkudest võime kohata ka kõrvukrätsu (keda reedavad pikad „kõrvatutid“), aga nendest on kodukakk veidike suurem ja üldjuhul tumedama sulestikuga.

 

Kõrvukräts